Selgeltnägija Nastja

Telesaates «Selgeltnägijate tuleproov» vaatajaid vapustanud Nastja suguvõsa juured ulatuvad kaugele Siberisse, tema vanavanaema aitas üleloomulike võimetega paljusid hädasolijaid. Nastja jutustab, mismoodi ta enda võimed avastas ja kuidas on ta neid oma elus kasutanud. Nastja räägib avameelselt ka juhtumist, kus ta nõiakunsti kurjasti ära kasutas ja selle eest kallilt maksma pidi.

Täiesti tavaline, kuid nii eriline

Palju on inimesi, kes siiani ei usu, et mul on erilised võimed. Juba saate «Selgeltnägijate tuleproov» ajal olid üle poole televaatajatest raudkindlad, et see oli kokkumäng minu ja Kanal 2 vahel. Aga nii see ei olnud. Läksin saatesse ennast proovile panema. Tahtsin ka ise teada, milleks ma võimeline olen. Ma poleks eluilmas uskunud, et kõike seda suudan. Ma ei lase ju mehel iga päev kodus asju teki alla peita ega hakka pakkuma, mis seal peidus võiks olla. Iga nädal ei tule mulle ka tänaval inimesed ligi ega palu ära arvata, mis neil parajasti vasakus taskus on. Muidugi ma teadsin, et olen teistsugune, aga see kõik oli mulle sama suureks üllatuseks kui kõigile teilegi.

Olen pärit täiesti tavalisest perekonnast. Minu isa on Venemaal ajakirjanik, ema on kunstiõpetaja ja õde fotograaf. Mitte midagi ebatavalist ega eripärast. Teeme kohe selgeks ka selle, et minu võimed ei pärine minu mustlasest vanaemalt, nagu paljud teist arvavad, vaid olen need saanud hoopis oma vanavanaemalt, kes oli Siberis ravitseja ja kellel on siiani, ka teistpoolsusest, suur roll minu elus.

Elan täiesti tavalist elu nagu teiegi. Mul on imearmas tütar Jasna ja võrratu abikaasa Igor, kellega meil täitub peagi kümnes abieluaasta. Aga kõik ei ole kaugeltki alati nii roosiline olnud.

Minu ema õnneks mõistis juba siis, kui olin alles paariaastane, et olen eriline. Mul endal läks eneseleidmisega kõvasti rohkem aega. Minu võimed on hakanud tõeliselt arenema alles viimaste aastate jooksul. Olen õppinud usaldama oma sisetunnet ja iseennast.

Kuni «Selgeltnägijate tuleproovini» teadsid minu võimetest vaid minu kõige lähedasemad, kuid pärast saadet teavad sellest kõik. Ma ei kahetse tuleproovi minekut, kuna õppisin enda kohta väga palju uut, kuid soovin, et inimesed oleksid mõistvamad.

Kui sõbrad eelmise aasta lõpus pärast «Selgeltnägijate tuleproovi» minult uurisid, mis ma nüüd tegema hakkan, ütlesin, et aasta alguses tuleb üks projekt. Ma siis veel täpselt ei teadnud, milline või millega seotud see on, aga tunnetasin, et hiljemalt märtsiks asjad selguvad. Just aasta alguses tehtigi mulle ettepanek, et minu elust valmiks raamat, ja teadsin kohe, et just seda ma tegema peangi.

Kas saab mäletada ennast paari kuu vanusena?

Ma sündisin Venemaal Vologdas kirglike ja kunstnikuhingega vanemate esimese lapsena. Millegipärast ulatuvad minu lapsepõlvemälestused ebatavaliselt varajasse aega.

Olin vaevalt kahekuune, kui ema ja vanavanemad otsustasid kolida Eestisse. Minu esimene mälestus iseendast ongi see, kuidas olin tihedalt teki sisse mähitud ja me sõitsime metrooga Moskva poole. Isa meiega kaasas ei olnud.

Tallinnas kolisime kolmetoalisesse korterisse Lasnamäel, kus vanaema ja vanaisa siiani elavad. Üks tuba oli nende oma, teises toas elasin mina emaga ning kolmandas minu tädi.

Mu vanemate omavahelised suhted olid väga keerulised. Kuna isa sõitis pidevalt Venemaa ja Eesti vahet, kujunes nende suhe pigem visiitabieluks. Kooselu jooksul jõudsid nad kaks korda abielluda ning kaks korda ka lahutada. Hiljem olen mõistnud, et minu isa ei olnud pereinimene ning kooselu naise ja lastega polnud lihtsalt tema jaoks.

Nii minu ema kui ka isa on loomingulised inimesed. Ema töötas Juhkentali gümnaasiumis kunstiõpetajana, isa on Venemaal ajakirjanik. Ta on kirjutanud mitu ajaloolist raamatut ja töötab tänaseni ajakirjas Russkii Sever. Just tänu nende kirglikule kokku-lahku-suhtele, mille käigus jõuti nii abielluda kui ka lahutada, juhtuski nii, et me õega oleme sündinud erinevatest abieludest.

Mäletan, kuidas mind kolmekuuse beebina kärus sõidutati. Ema ütleb, et see ei saa mul meeles olla. Kirjeldasin talle niinimetatud Hiina müüri, kus iga päev jalutamas käisime. See asub Lasnamäe turu juures ja on nime saanud järjestikku ehitatud punaste tellismajade tõttu, mida vaadates jääb mulje, et nende rodul ei olegi lõppu. Seletasin emale üksikasjalikult, mida ma vankris lesides nägin: näiteks kõrinat, mis mu vankri külge oli kinnitatud. Ema oli üllatunud ja uuris, et ega ma ole seda kõike hiljem kellegi teise käest kuulnud või äkki pärinevad mu mälestused hilisemast ajast. Aga ei, olen kindel, et mäletan meie jalutuskäike just beebieast.

Minu esimesel sünnipäeval olime emaga kahekesi kodus. Isa ei olnud tulnud, aga ma teadsin juba ette, et ta ei tulegi. Nad olid emaga just enne minu sünnipäeva riidu läinud.

Minu jaoks ei olnudki tol hetkel enam tähtis, kas ta tuleb või mitte, sest ma teadsin, et varsti läheb ta meie juurest niikuinii ära. Ma ei lubanud endal temasse kiinduda, kuna teadsin, et ta on meie juures vaid lühikeseks ajaks. Kui vanemad lahku lähevad, elavad lapsed tavaliselt seda raskesti üle. Nad ei oska niisuguseid plaane kahtlustada ja arvavad, et pere püsib igavesti koos, aga minu jaoks ei olnud selles mitte midagi üllatavat. Imelik oli, kuidas ümbritsevad inimesed seda ei mõistnud – oli ju ette teada, et nii läheb. Arvasin, et kõigile oli see samamoodi sõnadetagi selge.

Niisiis olime emaga kahekesi kodus ja mingisugust suurt sünnipäeva tähistamist ei olnud. Emal oli paha tuju, vanaema oli tööl, külalisi ei olnud kutsutud.

Mäletan hästi kingitusi, mis ema mulle kinkis – minu esimene hambahari ja Karlssoni hambapasta. Aga kingipaki põhjas oli veel midagi, mis katsudes tundus pehme ja mõnus. Need olid nahktallaga ja tuttidega oranžitriibulised sussid! Olin neist nii vaimustuses, et ei lubanud neid esimesel ööl voodisse minnes isegi jalast ära võtta.

Sellele helgele mälestusele vaatamata otsustasin juba väga noorelt, et kui saan kunagi tütre, tähistame tema esimest sünnipäeva koos tema isa ja paljude külalistega. Selle aasta 17. mail oli minu tütre Jasna esimene sünnipäev. Tema isa oli seal ja tuli palju külalisi, nagu lubatud. Loodan, et see oli selline pidu, nagu üks üheaastase tüdruku sünnipäev olema peab, ning jääb talle igaveseks meelde.

Paariaastasena sõitsime koos vanaema ja vanaisaga Krimmi puhkama. Juba siis meeldis mulle väga lennukiga lennata. Õhkutõusu ajal istusin vanaema kõrval, rihmadega istme külge kinnitatud, seljas tumepunane kampsun. Ema oli kampsunile ise taskud ette õmmelnud ja mäletan, kuidas ta enne minekut sellel kõik punased nööbid kuni viimseni kinni nööpis. Emaga hiljuti minu lapsepõlve meenutades kirjeldasin talle seda punast kampsunit, mis mul tol päeval seljas oli, ja talle meenus selle olemasolu alles nüüd. Emal ega ka vanaemal ei ole eriti hea mälu, teinekord meenuvad neile mälestused seoses minu lapsepõlvega alles siis, kui mina neist räägin. Selle eest jutustavad nad mulle lugusid minu vanavanaemast ja kaugematest aegadest.

Krimmis möödusid puhkusepäevad peamiselt rannas. Ilmad olid soojad ja tavaliselt oli rand paksult rahvast täis, nii et teinekord oli vaja tõsiselt pingutada, et leida koht, kuhu rannalina laotada. Iga päev käis mööda randa edasi-tagasi ka rannafotograaf, kes kõikidest soovijatest pilti tegi. Foto sai paar päeva hiljem tema käest osta. Mulle väga meeldis, kui mind pildistati, olin sellest väikest viisi sõltuvuses. Ootasin iga päev pikisilmi fotograafi. Kuna rannariba oli kilomeetreid pikk, jõudis ta teinekord meieni alles õhtul, ning kui ta alustas jalutuskäiku teiselt poolt, oli alati oht, et kui liiga hilja randa jõuame, on ta juba meist mööda läinud.

Rannas oli mul alati kaasas selline väike valge pingpongipallike, mille sinist templit hinnaga 15 kopikat siiani silme ees näen. Teate küll neid õhkkergeid, hästi põrkuvaid palle? Iga kord, kui ma enam fotograafi ei suutnud oodata, surusin pallikese tugevasti kõrva juurde ja mängisin, et see on telefon, millega teda kutsun. Vanaema on mulle hiljem jutustanud, et see oli täiesti hämmastav, kuidas fotograaf iga kord seepeale välja ilmus. Nähtavasti uskusin sellesse nii väga, et see toimiski. Lapsed omavad tegelikult väga suuri võimeid just sellepärast, et nad tõsimeeli asjadesse usuvad. Kui ma praegu püüaksin sama teha, see arvatavasti ei õnnestuks, vähemalt mitte iga kord, just sellepärast, et enam ei ole mul sellesse niisugust usku nagu toona.

Juba siis, Krimmi rannas rääkisin vanaemale, et meil saab tulevikus olema oma fotograaf ja ma saan käia tema juures pildistamas nii palju, kui ise tahan. Vanaema ei pannud minu juttu tol hetkel tähele, pidades seda lihtsalt lapselikuks unistuseks. Nüüd aga ongi mu õde elukutseline fotograaf, kelle juures võin iga kell oma tütrega pildistamas käia.

Oleme emaga palju kordi teetassikese taga minu lapsepõlve meenutanud. Ainuke asi, mida tema selgesti mäletab, on see, et ma olin väga rahulik ja minuga ei olnud mitte mingit muret.

Kui saatus nad isaga teist korda kokku tõi ja nad jälle abiellusid, oli ema kohe nõus teise lapse saama. Eks ta arvas, et teinegi laps tuleb rahulik. Õde oli mul aga täielik võrukael! Mina tunnetasin väikesest peale ema soove ja tahtmisi ning püüdsin neid täita. Minu õde on aga täielikult minu vastand. Vähe sellest, et tal puudub üldse igasugune intuitsioon, ei mäleta ta oma lapsepõlvest suurt midagi. Ja kes neid oma tehtud pättusi mäletada tahakski!

Lapsepõlvest meenub mulle veel üks kummaline lugu. Minu vanaemal oli vend, keda nüüd enam kahjuks ei ole. Käisime tema perega väga tihedalt läbi. Nemad elasid Koplis Nisu tänaval. Korteri aknad olid sõidutee poole ja neil oli väike rõdu. Väikese sugulase, vanaonu pojapojaga armastasime sellel rõdul istuda. Ükskord seal istudes ja üle tee kiigates näitasin näpuga teisel pool teed asuva maja suunas ja ütlesin, et selles majas elab üks poiss, keda ma väga hästi tunnen. Mitte keegi ei saanud aru, kellest ma räägin. Meie elasime ju Lasnamäel ja Koplis mul peale sugulaste tuttavaid ei olnud. Mina aga ajasin oma joru edasi ja ütlesin, et ta on meist vanem ja mind ei tunne, aga mina teda tunnen küll. Nagu laste loba ikka, lasti see ühest kõrvast sisse ja teisest välja ning mõni aeg hiljem ka unustati.

Viisteist aastat hiljem, enne minu pulmi viis mu tulevane mees mind oma vanaemaga tutvuma. Ta on oma vanaemaga väga lähedane ning on paljud suved ja nädalavahetused tema juures veetnud. Kui jõudsime maja ette, kus ta oli praktiliselt üles kasvanud, jäin enne trepikotta astumist hetkeks seisma. See koht tundus nii tuttav ja kodune. Miski sundis mind üle õla vaatama. Seisin seal tardunult ja sukeldusin hetkeks lapsepõlvemälestustesse. Minu selja taga, teisel pool teed, oli minu vanaonu maja. Nägin seda sama rõdu, kus olime nõbuga istunud ja kus olin talle näidanud maja, milles minu tulevane abikaasa siis elas. Kummaline, aga me kunagi ei tea, kui lähedal meie eluarmastus ja saatus meile mõnel momendil võib olla!

Vaarema kingitud võimed

Mustlasrahvale on omane, et teadmisi antakse edasi põlvest põlve. Tütarlaste võimeid hakatakse arendama juba varasest noorusest – see on suur osa kasvatusest.

Minu isapoolne vanaema on mustlane. Inimesed arvavad automaatselt, et olen oma maagilised võimed pärinud just temalt. Vanaema kasvas aga täiesti tavalise peres, oma olemasolevaid võimeid mõningaid asju ette näha pole ta arendanud ega vasta ka ettekujutusele klassikalisest mustlasest, kes kodinatega mööda maailma ringi reisib ja suvalistele möödujatele peopesa pealt ennustab. Küll aga kuulab ta oma sisetunnet ja usaldab seda.

Näiteks minu ema ei võtnud ta mitte kunagi päris lõpuni omaks – võib-olla teadis ta juba algusest peale, et isa ja ema ei jää kokku.

Ema ja isa elasid kunagi Vologdas sellesama mustlasest vanaema juures. Ruumi neil seal jagus. Ma täpselt ei teagi, kas korter oli kahe- või kolmetoaline, aga igatahes oli tube rohkem kui üks. Kuid et noored tahtsid omaette elada, avanes ka neil võimalus korter saada. Vanaemale pakuti, et ta vahetaks oma korteri kahe väiksema vastu, aga ta ei olnud nõus. Minu ema teda tol ajal ei mõistnud, aga ma olen üsna kindel, et vanaema tunnetas ette, kui lühikeseks jääb ema ja isa kooselu. Isegi korterivahetus ei oleks nende suhet päästnud. Kui neil oleks olnud saatusest määratud kokku jääda, poleks vanaema neid lahku suutnud ajada.

Arvan, et üleloomulikke võimeid vanaemal siiski ei olnud. Sisetunne ja intuitsioon on ju tegelikult meil kõigil, aga on ise asi, kui palju me seda kuulda võtame. Kui vanaema oleks asju tõeliselt ette näinud, oleks ta juba siis elust teistsugused järeldused teinud ja suhtleks ka nüüd meie, oma lastelastega. Meie omavahelised suhted on aga väga jahedad ja ma ei oska sellele ühtki teist põhjust leida kui see, et ta ise pole meiega suhtlemisest huvitatud.

Ainuke temaga seotud emotsionaalne moment minu jaoks on meie viimane kohtumine siis, kui olin kaheksaaastane.

Viibisime emapoolsel vanaemal ja vanatädil Venemaal külas, kui vanaema pakkus välja, et võiksime samas linnas elavale mustlasvanaemale külla minna. Mina põiklesin tol päeval kõrvale ja pakkusin, et lähme homme. Tegelikult ei tahtnud ma näha isa, kes just tol päeval kodus oli. (Küsite kindlasti, kuidas ma teadsin, et ta kodus oli? Lihtsalt teadsin ja kõik!)

Järgmisel päeval pani vanaema mulle ema õmmeldud kostüümi selga ja läksimegi mustlasest vanaemale külla. Ta oli juba tunnetanud meie tulekut, sest ootas meid uksel. Esimese asjana ütles ta, et Pašat, minu isa, ei olegi kodus. Vaata, kui kahju, tütar tuleb nii kaugelt isale külla, aga teda polegi kodus. Seda kõike olin juba enne teadnud. Isalt ei oodanud ma enam midagi, tahtsin näha ainult vanaema.

Istusin põrandal, Miki-Hiire riidest tehtud kostüüm seljas ja puhvis seelik ümberringi laiali. Vanaema koeral olid parasjagu kutsikad ja nii kui ma põrandale istusin, jooksid kõik kutsikad minu juurde. Nad ronisid mulle kordamööda sülle, üks tõmbas keelega üle näo. See limpsimine tegi kõdi, naersin kogu südamest. Olin nii õnnelik!

Mustlasest vanaema vaatas mind, naeratus näol, ja ütles, et tahab mulle midagi kinkida. Ta otsis läbi kõik sahtlid ja oli kurb, et midagi ei leidnud. Lõpuks keset tuba seistes jäi ta pilk pidama riiulil olnud punutud korvil, mis oli täis maiustusi. Muidugi lõid minu silmad särama, kui sain kingituseks korvitäie kommi – midagi paremat ei oskakski üks laps soovida! Vanaema kallistas mind ja hakkas nutma, öeldes, et mul tuleb väga õnnelik elu ja kõik läheb hästi. Erinevalt minust ei teadnud ta, et see oli meie viimane kohtumine.

Kogu elu olen tundnud tugevat sidet hoopis oma emapoolsete sugulastega, iseäranis Siberist pärit emapoolse vana-vanema Kalistaga. Ta oli väga tark naine, valdas ravikunsti ja ma ise arvan, et minu võimed pärinevad just temalt.

Vanavanaema Kalista oli külas tänu oma võimetele väga hinnatud. Polnud abivajajat, kes temalt head nõud ei oleks saanud. Oli näiteks niisugune juhus, et üks memm oli jäetud lapselast valvama. Beebi oli alles seitsmekuune, aga vanamemm toitis teda leivaga. Kuna nii väikesed lapsed ei oska veel närida, tõmbas imik leiva kurku. Vanamemm jooksis tarest välja abi kutsuma. Kohe esimeses hädas kutsuti kohale minu vanavanaema. Selle aja peale, kui ta beebi juurde jõudis, oli laps näost täiesti sinine, peaaegu lämbunud. Vanavanaema astus hütti sisse, heitis pilgu lapsele ja ajas kõik inimesed välja. Kaks tundi ootas rahvas ukse taga ja mitte kellelgi ei olnud õrna aimugi, mida Kalista seal kinnise ukse taga tegi. Külaelanikud olid kindlad, et laps on surnud ja siin ei aita mingi nõiavägi.

Kui Kalista ukse avas, nägid maja ette kogunenud külaelanike silmad välja nagu tõllarattad – lapsega oli kõik korras. Beebi ema ei teadnud, kuidas vanavanaema tänada, aga tema ei teinudki seda tasu pärast, vaid lihtsalt aitamisrõõmust.

Vanavanaema mehest, külavanemast, peeti kohalike hulgas samuti väga lugu. Sõja alates ei nõutud kogukonnapealt, et ta selles osaleks – sellised inimesed pidid hoolt kandma koduküla, naiste ja laste eest. Vanavanaisa tundis aga, et peab minema sõtta ja kodumaad kaitsma. Vanavanaema oli rangelt vastu. Ta ütles, et kui praegu lähed, ei tule sa enam kunagi tagasi. Vanavanaisa teadis, et naisel on alati tõsi taga, kuid süda ei andnud rahu. Ta läks sõtta ja tagasi enam ei tulnud.

Vanavanaema Kalistaga pole ma tegelikult mitte kunagi kohtunud. Ta suri, kui mu ema käis alles esimeses klassis. Oma võimeid ei kasutanud ta tuleviku nägemiseks, vaid inimeste ravimiseks. Vaevalt ta minu sündi ette nägi. Kuigi ma pole teda oma elu jooksul kordagi kohanud, näen teda oma vaimusilmas. Paljud inimesed kardavad surnud inimest näha, aga tegelikult pole selleks põhjust.

Juba esimesest nägemusest peale teadsin, et see on tema, ta on siin sooviga mind aidata ja tema ongi üks minu kaitseinglitest. See juhtus mitu aastat tagasi, kui elasin ema ja õega veel vanaema ja vanaisa juures. Olin üksinda toas ja lesisin narivoodi teisel korrusel, mis oli peaaegu nagu mu oma tuba. Mul oli seal oma lamp ja raamaturiiul. Mu silmad olid pärani lahti ja ma vaatasin pimedusse, kui esimest korda elus avanes minu silme ees pilt nagu kinoekraanil.

Nägin väikest tumedat puust hütti keset kõrgeid puid ja rohelust. Ühtäkki maja madal uks avanes ja ma võisin sisse vaadata. Suure toa nurgas oli lai ahi, nägin põrandal maas magamas vähemalt kümmet inimest, nende hulgas oma ema, tädi, vanaema, vanaisa ja teisi sugulasi. Ahju tagant piilus välja üks vanamemm ranges, kurguni kinni nööbitud mustas kleidis. Tema juuksed olid hallid ja laitmatult krunni seatud. Kuigi viimseni lihvitud ja range, oli ta näoilme soe ja sõbralik. Ta kiikas ahju tagant välja, et kontrollida, kas kallite inimestega on kõik korras, ja siis kadus jälle varju.

Ma pole mitte kunagi Siberis käinud ega ühtegi sealset maja näinud. Hiljem jutustasin vanaemale majast oma nägemuses ning ta ütles, et selline hütike vanavanaemal just oligi. Vanavanaema juures magatigi alati suures toas maas, sest sinna mahtus kõige rohkem inimesi. Kui vanaemale memme riietust ja soengut kirjeldasin, lõi ta üllatusest käsi kokku ja näitas mulle vanavanaema pilti. Too osutus täpselt samasuguseks nagu minu nägemuses.

Ülikooli astudes ei suutnud ma otsustada, millist eriala õppima minna. Andsin paberid sisse nii vene filoloogia kui geoökoloogia erialale. Pärast viimaste testide tegemist pikutasin kodus voodis ja olin ikka veel täielikus segaduses. Kuulsin peas vanavanaema häält ütlevat, et ärgu ma muretsegu, kõik laabub iseenesest ja raha otsustab mu kahtluste üle. Nii lõpuks läkski. Vene keele filoloogiasse sain tasulisele kohale, aga geoökoloogiasse tasuta. Valisin niisiis geoökoloogia ja olen siiani valikuga väga rahul.

Ma ei ole Kalistat nähes iial hirmu tundnud. Kui inimene sureb, lahkub elust vaid tema keha – vaimusilmas ei näe sa seega laipa, vaid inimese hinge, mis on parajasti kusagil teises maailmas. Filmid kurjadest hingedest ja vaimudest on väga suurel määral liialdus. Tegelikult on asjad hoopis vastupidi: nad püüavad meid aidata ja märku anda, kuidas õigesti käituda. Isegi õela inimese mainega lahkunud tahavad aidata neid, kellele elavana halba tegid. Vaimud püüavad nõnda parandada elu jooksul tehtud vigu. Otsuse minu kaitseingliks hakata tegi vanaema ise pärast surma, sellega saab ta heastada kõik halva või tegematajäänu.

Küsite, miks arvan, et ta on minu kaitseingel ega käi mind lihtsalt aeg-ajalt kummitamas? Sellepärast, et näen teda alati siis, kui mu elus on mõni raskem olukord, kui mul tema abi on vaja. Ta annab mulle jõudu ja ma leian lahenduse.

Enamjaolt juhivadki kaitseinglid meid eemalt ja hädaolukordades. Hiljaaegu sõitsime sõbrannaga linnast välja kohvi jooma, tema oli roolis. Olime juba maanteel, kui ühel hetkel tegi meist napi möödasõidu hiiglaslik veoauto. Ta tõmbas oma ritta tagasi alles viimasel minutil, kui teine auto oli vastassuunas juba ohtlikult lähedal.

Ei jäänud väga palju puudu, et oleksime avariisse sattunud. Sõbranna ei pööranud sellele suurt tähelepanu, vaid hingas kergendatult ja ütles, et milline vedamine. Kohvikus hakkas ta vatrama oma tühistest probleemidest, mina aga samal ajal mõtlesin, et sellist vedamist niisama ei ole. Inglid juhivad meid pidevalt, ilma nendeta võib inimesega iga päev juhtuda lugematu arv õnnetusi. Teinekord unustad näiteks võtmed koju ja see takistab sind valel ajal kuhugi jõudmast. See ongi nende igapäevane töö, et me ei satuks teatud kohtadesse liiga vara või liiga hilja. Inimesed ise seda ei märkagi.

Ilma kaitseingliteta kujutab füüsiline maailm endast niivõrd suurt ohtu, et selles ei pruugi vastu pidada päevagi.

Minu esimesed nägemused

Aasta enne noorema õe sündi nägin kummalist unenägu. Kõikjal sebisid inimesed. Algul ei saanud ma päris täpselt aru, mida nad seal teevad, kuid keskendudes pildile silme ees, mõistsin, et nad ehitavad küla, milles kõik majad olid punased. Metsatuka all paistis see erksat värvi küla eriti hästi silma. Vaatasin, kuidas uued majad aina valmivad, kui ühtäkki hüppas küla tagant välja pronksjas kala. See kestis vaid mõne sekundi, nagu kala ikka veest välja hüppab: sulps ja kohe tagasi. Mehikesed külaplatsil ei pööranud hiigelkalale mingisugust tähelepanu ning ainuke, kes teda märkas, olin mina.

Kui olin pärast ärkamist unenäo üle mõne minuti voodiserval istudes järele mõelnud, mõistsin, et mõte ei olnud mitte kalas, vaid see kõik tähendas hoopis midagi muud. Mu suunurgad kiskusid ülespoole. Nüüd mõistsin! Hüppasin voodiservalt maha ja jooksin ema juurde. Enne kui jõudsin mööda koridori kööki joosta, haaras ta mu poolel teel kinni ja võttis sülle. Kallistas ja küsis nagu tavaliselt, kuidas ma magasin.

Isa ja ema olid selleks ajaks juba teist korda abielus, aga isa oli parajasti Venemaal. Panin käed ema kaela ümber ja sosistasin talle kõrva:. «Tead, ema, ma saan varsti endale õe!» Eks kõik väikesed lapsed unistavad mängukaaslasest ja loomulikult arvas ema, et see oli pigem minu soov kui mingisugune ennustus. Ta naeratas mulle ja küsis, kas ma tahaksin endale õde. Vaatasin talle imestunud näoga otsa, et mis see siia puutub, mida mina tahan – mulle ju sünnibki varsti väike õde.

Kui ma seda emale ütlesin, ei olnud ta veel rase. Tollel ajal sai rasedust kindlaks määrata alles hilisemas staadiumis, siis ei olnud ju apteegis peeneid rasedusteste. Nii et ma ei saanud seda mitte kuidagi ette teada. Pool aastat pärast minu unenägu teatas ema, et on kolmandat kuud lapseootel. Esimese asjana olid talle meenunud minu sõnad. See oli esimest korda, kui ta vaatas mind pilguga, nagu ma oleksin väga eriline laps.

Olin väga õnnelik, et saan endale õe. Kuna teadsin tema sündi juba ette, ei jõudnud ma mängukaaslase tulekut kuidagi ära oodata. See oli minu kõige esimene nägemus, mis läks täide.

Lapsepõlves meeldis mulle väga joonistada, joonistan väga palju ka praegu. See oli ühel puhkepäeval – tormasin uksest sisse meie tuppa nagu tavaliselt ja hakkasin kohe joonistama. Maas oli sellele ajale tüüpiline punane ornamentidega vaip. Tollel päeval joonistasin millegipärast vihaga. See hakkas emale silma, sest tavaliselt joonistasin vaikselt ja õrnalt, detaile maalides. Just tol päeval olid mu pliiatsijooned niivõrd tugevad, et joonte asemel tekkisid paberisse hoopis augud. Kritseldasin juba poolenisti vaibale. Ka toonid, mida ma joonistuse juures kasutasin, olid sünged.

Ema tuli kohe minu juurde ja küsis, mis viga. Vaatas pilti meist kolmest – minust, temast ja minu õest, kes veel ei olnud sündinud – ja pööramata tähelepanu väikesele tüdrukule, küsis ta hoopis, miks pole ma pildile isa joonistanud. Mina aga vastasin, et selline saabki meie pere üsna pea olema. Seletasin talle siiral lapselikul moel, et hakkamegi üsna varsti elama kolmekesi, ilma isata. Tollel hetkel ma ise veel kogu räägitu tähendust ei mõistnud.

Minu vanemad ei ole õigupoolest kunagi päriselt koos elanud. Isa käis küll aeg-ajalt Tallinnas ja ema käis tema juures Vologdas, aga isegi siis, kui viibisime füüsiliselt ühes korteris, tundsin, et me pole tegelikult üks pere. Kuigi ta armastas minu ema, minu õde ja mind üle kõige maailmas, ei olnud ta pereinimene. Nagu loominguliste tüüpidega vahel juhtub, ei suutnud ta pikka aega järjest ühes kohas olla. Olgugi teist korda minu emaga abiellunud, ei olnud isa muutunud.

Kummaline on mõelda, et selles lihtsas joonistuses, kus olime mina, minu ema ja õde, oli kirjas meie tulevik. Nii jäimegi õe ja emaga kolmekesi.

Õde oli pärast sündi väga rahulik laps. See oli periood, kui isa elas veel meiega. Kui õde sai kahekuuseks, sõitis isa lõplikult meie juurest ära. Emal oli nii halb, et ta ei suutnud oma tundeid vaos hoida. Pärast seda muutus õde väga jonnakaks ja nuttis pidevalt. Kõik naise emotsioonid mõjutavad ju ka last. Mina olin nende lahkuminekuks valmis; mulle tegi haiget rohkem see, et emal oli valus, ja ma muretsesin tema pärast.

Mõni aeg enne nende teist lahkuminekut nägi ema unes tulekahju. Selles oli maja tohututes leekides ja nende leekide seest paistis suur kogu. See kõndis leekidest välja ja lähemale jõudes nägi ema, et see on tema ise, kes kannab kummaski käes üht last. Need olime meie õega, ehkki õde ei olnud siis veel sündinud. Ema oli tükk aega hirmul, et varsti ongi oodata tulekahju, aga unenäo mõte ei olnud tegelikult selles. Tähtis oli lõpp, kus ema kandis kahte last, keda ta peagi üksinda kasvatama pidi hakkama.

Pärast 20 aasta pikkust pausi oleme isaga hakanud kirja teel suhtlema. Ta ei suhtu minusse kui tütresse ega tunne isalikke tundeid. Püüan sellesse mõistvalt suhtuda – ta lihtsalt on selline inimene, sinna ei ole mitte midagi parata. Hiljuti saatis ta mulle lugemiseks mõne oma raamatu. Need on väga andekalt kirjutatud.

Minu järgmine nägemus tõi mulle palju pahandust. Õde Xenia oli siis kuskil aastane ja mina viiene. Tänapäeval on lastetoolid väga turvalised, aga Xenial oli selline kõrge, tumedast puust söögitool, kus ta istus, kui ema teda toitis.

Ütlesin hommikul emale, et Xenia kukub täna oma tooliga ümber. Ema küsis veel, mis mõttes kukub ümber – ta ei saanud aru, millest ma räägin. Ma ei saanud tollel hommikul kohe mitte kuidagi asu, õe pärast oli tõsine hirm. Nii istusingi terve päeva tema kõrval ja valvasin, et midagi ei juhtuks.

Õele väga meeldis tooliga kiikuda ja lauanurgast jalaga hoogu lükata. Istusin köögilaua taga ja tema istus oma toolikeses minu kõrval. Hoidsin tal kogu aeg silma peal. Olime kahekesi köögis, kui ta hakkas jälle ennast kiigutama. Ta oleks end vastu ruudukujulise laua nurka valusasti ära löönud ja kohe tema selja taga olid köögikapid, kuhu ta oleks kukkunud. Panin oma väikese käe tema ja laua vahele. Just sellel momendil astus kööki ema, kes ei näinud kõike eelnevat, vaid ainult seda, et õde hakkab tooliga kukkuma ning mina istun niisama kõrval ja vaatan pealt. Ta arvas, et teen seda meelega, tõestamaks oma hommikust juttu, ning olen väikese õe peale armukade. Ta karjus mu peale ja ma jooksin nuttes teise tuppa. Olin väga endast väljas ega saanud aru, kuidas mu oma ema mind ei mõista. Ma tahtsin ju ainult head!

Olin teises toas diivani peal kägaras vähemalt tunni ja ainult nutsin. Mõtlesin sellel momendil, et ei ütle enam mitte kunagi midagi sellist, isegi kui ma tean, et see varsti juhtub. Ma olin nii segaduses: olin oma ema laps ja sisimas pidi ta teadma, et ma ei ole halb! Ta ju teadis, et ma ei teeks mitte kunagi õele haiget! Ma armastasin ja armastan siiani õde rohkem kui iseennast.

See on hea näide sellest, kuidas inimesed võivad asju täiesti valesti tõlgendada. Just seetõttu ei ole ma kõigile oma võimetest rääkinud. Paljud ei mõista mind ning need, kes ei tahagi mõista, ei hakka seda kunagi tegema. Pärast, kui ema oli asjade üle järele mõelnud, palus ta minult vabandust. Hiljem pole ta minu sõnades kahelnud.

Taldrikuõhtud plikadega

Koolis ei olnud mul kerge. Noorena on teatavasti eluliselt tähtis, et saaksid kõigiga hästi läbi ja oleksid samasugune nagu teised. Mina ei olnud päris tavaline tüdruk ja ülejäänud said sellest millegipärast kohe aru. Keegi ei käitunud minuga otseselt halvasti, aga tundsin enda ja nende vahel teatavat distantsi. Nii muutusingi ajapikku väga tagasihoidlikuks, mu peamised sõbratarid olid naabriplikad.

Umbes seitsmendas klassis hakkas mind üha rohkem huvitama maagiaga seonduv. Tihti käisin peale kooliraamatukogu ka ühes teises, Võru tänava lasteaias asuvas. Mäletan, kuidas ükskord kohustusliku kirjanduse jaoks õiget raamatut otsides avastasin riiuli, kus oli lademetes lugemist müstikast ja nõiakunstist. Tagumise kapi kõige viimasel real seisid järjest raamatud, mille selgadel olid kirjad «müstika» ja «esoteerika». Ma ei teagi, miks just üks mustade pehmete kaantega raamat mulle esimesena silma hakkas, aga taipasin, et pean selle koju laenutama. Raamat kirjeldas erinevaid loitsusid, rääkis nõidumisest ja vaimudega suhtlemisest. Lugesin selle läbi kolme päevaga.

Ma ei leidnud mahti koduseid ülesandeidki teha, sest kui koju jõudsin ja koolikoti nurka viskasin, haarasin kohe oma uue lemmikraamatu ja ahmisin endasse nõidumise õpetussõnu. Paralleelselt seadsin sisse musta värvi vihiku, mille kaanele kleepisin Nicole Kidmani ja Sandra Bullocki pildid filmist «Igapäevane nõiakunst». Kirjutasin sinna ümber olulisemad kohad raamatust. Tähtsat oli aga nii palju, et selle kahe nädala jooksul, mil teos kodus laenuks võis olla, kirjutasin praktiliselt kogu raamatu käsikirjas ümber. Kahjuks on see vihik nüüdseks kadunud või on vanaema selle ära visanud.

Mitte ainult mina ei sattunud maagiast vaimustusse, selle järele janunesid ka kõik meie õue lapsed, kellele oma avastusi ümber jutustasin. Järgmisel korral läksime Võru tänaval asuvasse raamatukokku juba kolmekesi: mina, minu õde ja veel üks meie maja tüdruk Leena – seesama, kes osales Kanal 2 saates «Üksikvanem otsib kaaslast». Nähes mind aastaid hiljem selgeltnägijate saates, kirjutas Leena mulle, et mäletab, kuidas me maagiaga tegelesime, aga ta ei osanud aimatagi, et sellisele tasemele jõuan.

Peagi otsustasime tüdrukutega, et eks on va nõiatarkust juba õpitud küll, aeg asuda tegudele! Ja kes ei teaks, et esimene nõiduse õppetund on taldriku keerutamine?! Olete kindlasti mõnes filmis näinud, kuidas kamp noori istub suure, ümmarguse, äärtest tihedalt suuri trükitähti ja numbreid täis kirjutatud paberilehe ning keskel asuva tilgakujulise osutiga puuplaadi ümber. Mõni julgem küsib midagi taolist: «Oo, taldrik, kas oskad vastata, on’s Tanel minusse armunud?» Ootusärevalt seab filmikangelane käed taldrikule ja loodab, et see osutab sõnale «jah». Alati puhkeb vaidlus, kas taldrik liikus päriselt või nihutas küsija ise seda endale soodsamas suunas.

Minu isiklik seisukoht on, et küllap nihutas, sest mida teab üks taldrik Tanelist? Taldriku abil on võimalik saada ühendust kadunud hingede või vaimudega, mitte otsida vastust armumuredele. Aga kui nüüd lõpuni aus olla: ega me isegi tol ajal palju targemad olnud. Loomulikult oli meilgi hulgaliselt teemasse mittepuutuvaid teismeliste muresid, alustades kontrolltöö hindest ja lõpetades koolipeo kõige ilusama kuti silmapilgutuse ärateenimisega.

Kolmekesi – mina, minu õde ja poolteist aastat vanem naabritüdruk – valmistusime taldriku keerutamiseks väga põhjalikult ja täpselt nii, nagu raamatus kirjas. Vaid ühe mööndusega: meil päris ouiji-tahvlit – nagu ennustustaldrikut raamatus nimetati – ei olnud. Kuid ega sellepärast asi pooleli jäänud! Võtsime suure papitüki, millele püüdliku käega joonistasime kogu tähestiku. Üles nurkadesse maalisime ühele poole sõna «jah», teisele poole «ei». Tegime oma ouiji-tahvli täpselt samasuguse, nagu raamatus oli näidatud.

Teiseks manitses raamat, et tuba olgu hämar, pigem isegi pime. Kuna oli kaunis maipäev, päike heledalt taevas siramas, sikutasime kardinad tihedalt ette. Istusime ringis ümber improviseeritud ouiji-tahvli, küünlad põlemas ja beebiroosa vaip pehmenduseks istumise all. Alustuseks pidid kõik võtma kätest kinni, nii et tekiks ring, ning koos kolm korda üht lauset lausuma. Mul ei ole enam õrna aimu ka, milline see lause oli. Hiljuti käisin raamatukogus seda õpetlikku raamatut otsimas, aga enam ei leidnud.

Tegelikult on need loitsud mõeldud selleks, et iseennast õigele lainele häälestada. Meie puhul toimis see sajaprotsendiliselt. Kui rituaalid tehtud, küünlad põlema süüdatud ja loitsud lausutud, sai hingedele küsimusi esitama hakata.

Mulle meenub üks küsimus, mille vastusest olime kõik kolmekesi tükk aega üsna ehmunud. Minu õele Xeniale meeldis üks Saša-nimeline poiss. Nad olid omavahel juba tutvust teinud ning isegi juttu ajanud, aga õde ei teadnud poisi telefoninumbrit. Nii otsustasimegi, et ei ole mõtet telefoniraamatus sobrades aega raisata, küsime vaimudelt.

Et toona polnud mobiiltelefone, oli selge, et Tallinna number pidi algama kuuega ja olema seitsmekohaline. Taldriku kohal oli tilgakujuline papitükk, mille servadest kõik kolm mõlema käe näpuotstega õrnalt kinni hoidsime. Tundsime, kuidas väike papitükk liikuma hakkas, ja liigutasime oma käsi sellega kaasa.

Kui papitükk esimesena kuue juurde liikus, ei olnud keegi eriliselt üllatunud. Tundus loogiline, et sellise elementaarse infoga on kursis iga endast lugupidav vaim. See, mis järgnes, oli aga müstika! Number numbri kaupa näitas taldrik Saša kõneliini ette ja meie panime selle paberilipikule kirja.

Otsustasime nalja pärast ka proovida, kelle number see siis tegelikult on, sest sel hetkel ei uskunud meist ilmselt keegi, et teisel pool tõesti Saša võiks vastata. Istusime ümber telefoni ja mina kruttisin ketast. Number valitud, jäi õde kannatlikult, telefonitoru kõrva ääres, ootama. Meie sõbrannaga ei suutnud itsitust tagasi hoida, sest juba ette ajas naerma, kuidas õde mingi võõra inimese käest Saša kohta uurib ja saab siis vastuseks: «Teil on vale number!»

Ootuspäraselt võttis teisel pool telefoni vastu vanem meeshääl. Õde otsustas siiski naljapärast küsida, kas Saša on kodus. Üllatuseks vastati talle: «Oodake palun, ma kohe kutsun.» Selgi hetkel olime veel veendunud, et tegu on juhusega, sest Aleksandr on ju levinud nimi ja Sašasid Tallinnas ikka omajagu. Kui siis aga tuttava Saša hääl telefoni «halloo» ütles, vajus õe nägu piklikuks kui lavakurk. End veidi kogudes suutis ta midagi mõistlikku kuuldavale tuua ja Sašaga viisakuse piires vestlust arendada.

Alguses süüdistas õde meid, et küllap olime Saša numbri varem välja uurinud ja talle siis teatrit teinud. Aga me ei teadnud, missugune see poiss väljagi näeb, veel vähem oskasime otsida tema numbrit!

Pärast seda olime kõik kolmekesi veendunud, et vaimud on olemas ja räägivad tõtt. Asi ei olnudki tegelikult minu imepärastes võimetes, vaid toimis just usu tõttu.

Kõik tundus meile nii uus ja huvitav, et taldrikust sai suisa rituaal. Õige pea saime aru, et kõige soodsamad tingimused ennustamiseks olid naabritüdruku kodus. Mitte et rolli oleks mänginud kuues korrus, kust kahtlemata on hingedeni lühem tee minna, kuid Anja kodus olid head paksud punased kardinad, mis ka kõige eredamad päikesekiired summutasid, nii et keset päevagi oli pime nagu öösel. Pealegi elas Anja koos vanaema ja vanaisaga, kes kodusisustust juba 50 aastat polnud muutnud, mis omakorda tekitas õige ajas rändamise meeleolu.

Kuna avastasime hingedega suhtlemise õppeaasta lõpus, ei olnud meil aega igal õhtul minu juurde koguneda. Ees ootas pikk suvi ja koolivaheaeg. Arvata oli, et selle jooksul saame nõiamängudest isu täis ja sügiseks leiame mõne uue hobi.

Üks küllaltki naljakas ja samas natuke kõhedust tekitav mälestus seoses ouiji-tahvliga meenub mulle veel. Ennustamise ajaks panime alati taustaks mängima Sky raadio. Koos küünalde põletamisega kuulus see rituaali juurde.

Kahel esimesel korral juhtus, et kui olime oma ouiji-tahvli ümber istunud, hakkas raadiost mängima üks ja sama laul. Kui see kaks korda oli juhtunud, arvasime, et tegu on lihtsalt kokkusattumusega: raadiost lastakse ju pidevalt sama muusikat. Kolmandal korral, kui küünlad põlema panime ja raadio lahti keerasime, kuulasime juba kõik kõrvad kikkis – ja juba kolmandat korda järjest algas meie ennustamisseanss Savage Gardeni looga «The Animal Song».

Naljatamisi ütlesime, et see on meie ja inglite laul, aga tegelikult ju nii oligi. Vahel palusime inglitelt oma laulu ja raadiost tuli taas Savage Garden. Teinekord küsisime, mitme loo järel tuleb meie laul, ja nemad vastasid näiteks, et kolme. Lugesime – ja täpselt kolme laulu pärast hakkaski raadiost mängima soovilugu.

Tegelesime taldrikult ennustamisega aasta või kaks. Mina olin muidugi see, kes neid õhtuid organiseeris, aga teised olid teemast samavõrd huvitatud. Paari aasta pärast kasvasime sellest välja. Kuigi ma pole hiljem taldrikuga ennustanud, usun sellesse endiselt.

Minu esimene teadlik nõidumine

14aastasena meeldis mulle kohutavalt üks meie klassi poiss. Tal olid sügavad tumepruunid silmad, tumedad juuksed ja ta kandis süngeid rokistiilis riided. Ma ei ütleks, et ta oli otseselt ilus, pigem oli temas midagi erilist, mis köitis ümbritsejate tähelepanu ja tegi ta populaarseks kõigi klassi tüdrukute silmis. Enamik neist oli temasse armunud. Mulle pööras ta kõige enam tähelepanu, aga samas oli meelitatud ka ülejäänud tüdrukute huvist tema vastu.

Esimest korda elus tundsin, et olen kõrvuni armunud. Olin valmis tegema kõik, et tema tähelepanu kuuluks jäägitult minule. Ma vajasin tema pilke ja lähedust nagu õhku! Kui ta mind kas või hetkekski silmanurgast vaatas, olin seitsmendas taevas. Iga kord, kui meie pilgud kohtusid, olin sunnitud pea kõrvale pöörama, sest tundsin, kuidas põsed õhetama hakkavad. Salamisi piilusin teda muidugi igal võimalusel.

Tänu oma võimetele tundsin iga kord, kui ta minule mõtles. See tekitas alati sellise õnneliku tunde, nagu oleksin keegi väga eriline. Samas tundsin ka seda, kui ta mõtted rändasid eemal ning nende sisuks ei olnud mina, vaid mõni muu tüdruk.

Kui ta mõtles kellelegi teisele, ajas see mind nii endast välja, et mul oli lausa füüsiliselt raske. Tundsin meeletut viha ja raevu, olin meeleheitel ega teadnud, mida teha. Sisemuses keeras ja oleksin tahtnud mõnele suvalisele inimesele vastu vahtimist virutada. Tundus ebareaalne ja hirmutav, et üks inimene saab mulle niimoodi mõjuda. Ühel hetkel oli see tunne nii hea ja teisel tegi nii meeletult haiget, otsekui rebiks keegi mind pooleks.

Olin sellel ajal alles teismeline, nii et otse loomulikult pidasingi armastuseks tunnet, mille puhul tahad, et keegi kuuluks täielikult sulle ning sina oleksid see, kellele ta kogu aeg mõtleb. See oli nii ärritav, raske ja kontrollile allumatu emotsioon, et otsustasin midagi ette võtta.

Olete ehk näinud filmi «Igapäevane nõiakunst»? Sandra Bullock ja Nicole Kidman kehastavad täiesti tavalisi nõidasid, kes mängivad meeste tunnetega. Nõiuvad oma armsama ära, aga kui armumise loits toimima hakkab, on mees tundmatuseni muutunud. Tüdrukud tahavad küll nõiduse tagasi võtta, aga siis on juba hilja: nad peavad vea eest maksma.

Filmis valmistati mingit sorti nõiajooki, kuid sarnase tulemuseni võib jõuda ka mõttejõuga. Soovides midagi kogu südamest ja korrates seda tungivalt, läheb su soov täide. Olin pisiasjades midagi sarnast juba varem kogenud, kuid see ei küündinud seni teise inimese mõjutamiseni. Nüüd üllatas mind väga, et see töötas.

Nädal aega jutti soovisin igal hommikul, päeval ja õhtul, et mina oleksin see, kellele minu klassi kõige kihvtim poiss mõtleks. Tahtsin, et tema tunneks minu vastu sama, et ta ei saaks ilma minuta elada. Kordasin ja sisendasin seda endale uuesti ja uuesti, uskudes oma suurimasse igatsusse ning teades, et niisuguse sihikindluse puhul peab see täituma.

Läks mööda nädal. Ühel hetkel kooliteel tabas mind väga eriline tunne. Mõistsin juba distantsilt, kuidas poisi mõtted tiirlesid ainult minu ümber. See oli väga kummaline, sest varem tunnetasin ta mõtteid vaid siis, kui viibisime lähestikku. Mulle meeldis see võimutunne. Koolile lähemale jõudes see aina kasvas!

Klassi sisse astudes nägin tema pilku kohe. Ta oli segaduses ega saanud isegi aru, mis toimub. Ühtäkki tundis ka tema, et peab saama kogu aeg olla koos minuga. Alguses valdas mind eufooria, et nõidus õnnestus ja ta ongi jäägitult minu. Minu suurim soov oli täide läinud! Tundsin ennast nagu laps, kes sai lõpuks välja nuiatud mänguasja.

Nüüd, mil temagi ei suutnud enam ilma minuta olla, hakkasime aina rohkem aega koos veetma. Kõik osutus aga palju keerulisemaks, kui ma oskasin ette aimata. Meie vajadus üksteise järele oli nii suur, et iga lahus oldud minut oli maailma kõige suurem piin. Tundsin kogu aeg, kui väga ta mind vajab. Teda ärritas nüüd samuti, kui ma mõne klassivennaga kas või rääkisin. Ta tundis äkki samasugust vajadust mind omada ja põrguvalu mõttest, et võiksin suhelda kellegi teisega.

Kui me koos olime, oli asi veel hullem. See oli hea, aga samal ajal ärritas meid mõlemaid. Tekkis tunne, nagu tahaksid selle inimese juurest joosta nii kaugele kui võimalik. Iga kohtumise lõpus olime mõlemad kindlad, et enam me teineteist näha ei taha, aga alati läks teisiti. Me ei suutnud olla ei koos, ei lahus. Olime justkui lõksus.

Mõne kuu pärast jõudsin lõpuks mõistmiseni, et olen teinud elu suurima vea. Olin mänginud kellegi teise tunnete ja eluga. Ma ei teadnud, kuidas seda heaks teha. Tundsin ennast ääretult halvasti ja süüdi ning teadsin, et tulevikus pean vea eest karmilt maksma.

Pärast pool aastat kestnud suhet hakkasime teineteisest eemale hoidma. Kuigi käisime samas klassis veel kaks aastat, ei rääkinud me enam omavahel ja hoidsime nii suurt distantsi, kui saime. Kõik need kaks aastat tundsin, kuidas ta piinles ja mõtles ikka minule, kuid ajapikku läks olukord mõnevõrra paremaks. Kõige rohkem tegi haiget see, et ma ei saanud sinna mitte midagi parata. Aga nagu öeldakse, aeg parandab kõik haavad. Nii tekkisid mõlemal uued silmarõõmud.

Too noormees tunneb ennast seda raamatut lugedes kindlasti ära. Ehk see seletab talle nii mõndagi, mis temaga aastaid tagasi juhtus. Kuigi saame praegu hästi läbi, pole ma veel julgenud talle seda lugu rääkida.

Tundsin oma tulevase kohe ära

Oli pime reedene oktoobriõhtu. Järjekordne koolinädal oli seljataga ja valmistusin tüdrukutega klubisse tantsima minekuks. Riidekapi juures seistes valisin, mida selga panna. Parajasti oli käsil keskkooli viimane klass ja nagu selles vanuses tüdrukutele ikka, meeldis ka mulle ennast peole minekuks korralikult üles lüüa.

Pean tunnistama, et selles vanuses riietusin väga väljakutsuvalt. Minu tavaliseks peoriietuseks olid üldjuhul miniseelik ja mõni peopluus, loomulikult suure ja paljastava dekolteega. Sellele vaatamata ei julgenud mehed mulle kunagi läheneda. Eks mõni ikka võttis julguse kokku ja kutsus tantsima, aga nii palju peigmehekandidaate ka ei olnud, et oleksin pidanud neid kaikaga eemale ajama. Ma sain endale lubada sellist riietust ja samas hoida kõigiga distantsi. Keegi ei pidanud mind riietuse pärast kergemeelseks, pigem mehed kartsid mind.

Niisiis seisin seal lahtise kapi ees, kuid mul ei olnud miskipärast järsku tahtmist lühikest seelikut ja avara kaelusega pluusi selga panna. Mõnikümmend sekundit seisnud, võtsin automaatselt toolileenil rippunud pikad mustad püksid ja urgitsesin riiuli tagumisest osast välja viisaka musta särgi. Diskoõhtu jaoks oli see väga tagasihoidlik riietus! Sõbrannad ju teadsid, milliste riietega ma tavaliselt klubis käin, ja kui nendega enne pidu kokku saime, olid nad väga imestunud. «Kas kõik on ikka korras?» Olin tasapisi õppinud usaldama oma sisetunnet ja see ütles mulle, et täna peaksin kandma just selliseid riideid.

Oli täiesti tavaline reedeõhtu. Paar poissi tegi klubi ukse ees suitsu, mõned ootasid piletijärjekorras. Lõpuks jõudis kord meieni ja ostsin kassast pileti. Selmet pärast sisenemist pilet kõrvalolevasse prügikasti lennutada, nagu piletitega tavaliselt tegin, kõhklesin hetkeks prügikasti juures – ega visanud pääset ära. Hiljem räägin, miks ma nii tegin.

Klubis ei olnud väga palju rahvast. Saime valida lemmik-istekohad kohe tahtsupõranda ääres. Istusime kõrge laua taha, mida ümbritsesid baaripukid. Mõne aja pärast läksid kaks sõbrannat tantsima, kolmas jäi tuttavatega juttu rääkima. Ühtäkki istusin kõrge baaripuki peal täiesti üksinda. Siit oli näha kõik, mis klubis toimus, kus keegi kellegagi parajasti juttu rääkis.

Kuna mul sel hetkel tantsutuju ei olnud, otsustasin lihtsalt ringi vaadata. Nii nägin teisel pool tantsupõrandat üht täiesti tavalise välimusega kutti. Ta seisis seal ja rääkis sõpradega juttu. Ma ei tea, miks ta minu tähelepanu köitis, aga midagi tema juures sundis mind teda vaatama. Tema ei vaadanud minu poolegi. Korraga – oli see siis soov või eelaimdus – teadsin, et see noormees tuleb varsti minuga juttu rääkima. Nagu ma ennist mainisin, olin alles hakanud oma sisetunnet usaldama, aga mul ei olnud õrna aimugi oma võimete tõelisest tugevusest.

Samas sisendasin endale, et mul ei ole mitte ühtegi põhjust arvata, justkui võiks ta tahta minuga tutvust teha – ta isegi ei vaadanud minu poole! Lauas sõbrannasid oodates oli mul kuidagi ärev tunne. Piilusin aeg-ajalt silmanurgast salapärast tundmatut ja vaevasin pead, mis on temas nii erilist, et ma pidevalt pean kas või korraks tema poole vaatama. Kõigutasin laua taga istudes ja kõrrest jooki luristades jalgu ning kui otsustasin veel korra piiluda, mida härra Salapärane teeb, pidin suurest ehmatusest tooli pealt alla kukkuma.

Ta sammus otsejoones üle tantsuplatsi minu poole. Nagu filmis! Vaatasin üle parema ja vasaku õla, aga ei – minu selja taga ega kõrval ei seisnud kedagi teist, kelle poole ta oleks võinud nii kindlal sammul astuda. Ta vaatas mulle otse silma ja kuigi oleksin tahtnud, ei suutnud ma pead kõrvale pöörata.

«Tere!» ütles noormees, seistes otse minu ees. Istusin seal nagu kivikuju ja unustasin esimestel sekunditel isegi hingata. Mõtlesin veel, et tal võib minust jääda eriti imelik mulje. Kümne sekundiga võtsin ennast kokku ja vastasin tagasihoidlikult tervitusele. Ta oli väga otsekohene ja julge ning kutsus mind kohe tantsima. Kuigi mulle parajasti mängiv lugu väga ei meeldinud, läksin ikkagi. Temas oli midagi, mis mind võlus. Ja ehkki tema välimuses ei olnud mitte midagi silmatorkavat, nägin millegipärast ainult teda, mitte ühtki teist poissi.

Me tantsisime ja tantsisime ja ma ei pannud isegi tähele, kuidas laulud vahetusid. Olin juba päris läbi, aga õnneks tegi ta siis ettepaneku natukeseks maha istuda ja hinge tõmmata. Istusime sealsamas kõrgetel toolidel ja paistis, nagu oleksime jutustanud terve öö, kuigi tegelikult oli möödas vaid paar tundi. Ta vaatas mulle silma ja ühel hetkel võttis mu käest kinni. Tundsin, nagu oleksid minu kõhus kümme liblikat kõik samaaegselt tiibu lehvitanud.

Tavaliselt käisin klubides lihtsalt sõbrannadega tantsimas ega lasknud absoluutselt noormehi ligi. Mis minuga tollel momendil toimus, ei oskagi seletada. Ükskõik, kuhu ma läksin, kas juua ostma või sõbrannasid otsima, oli too noormees kogu aeg minuga. Ta ei jätnud mind enam hetkekski üksi, otsekui kartes mind lahti lasta.

Kui sõbrannad äkki nägid, et see tundmatu kutt hoiab mul käest kinni ja ma luban tal seda teha, olid nad šokis. Nad juba aimasid, et see peab olema keegi eriline, kui nad nägid, et ma end tema haardest kohe lahti ei tirinud.

Kella nelja paiku hommikul, kui pidu oli veel täies hoos ja teised muretult tantsupõrandal keerutasid, tegi noormees ettepaneku minna välja jalutama ja juttu rääkima. Ma olin alati olnud väga ettevaatlik ja polnud veel ette tulnud juhust, et oleksin mõne võõraga kuhugi kahekesi läinud. Aga temaga tundsin ennast väga turvaliselt. Ei mingit hirmu, ainult liblikad jätkasid kõhus mäslemist.

Jõudsime jalutada vaid kümmekond minutit, kui mul hakkas jahe. Olime sujuvalt tema autoni kõndinud ja istusime sisse, et sooja saada. Ta oli ostnud just uue valge auto. Olles ise autolukksepp, oli ta viimasel kolmel nädalal masinat putitanud ja selle korda teinud. Muidu oli ta sõpradega igal nädalavahetusel klubis tüdrukutega tutvumas käinud, aga kolm viimast nädalat oli ta pühendunud täielikult autole.

Kui ta oli auto korda teinud ja puhtaks pesnud, tekkis tema peas hetkeks üks kummaline mõte: esimesest tüdrukust, kes istub uude autosse tema kõrvale, saab tema naine. Otse loomulikult oli see olnud ainult uitmõte, mille ta kohe unustas. Aga esimene tüdruk, kes sinna autosse istus, olingi mina.

Istusime seal tunde ja meil oli nii palju, millest rääkida! Minu salapärase austaja nimi oli Igor ning kuigi ta oli tähtkujult Vähk ja väga kinnine inimene, jutustas ta tollel õhtul mulle kogu oma eluloo. Tal oli seljataga raske aasta – talle väga kallis ja lähedane vanaisa oli hiljuti lahkunud ning Igori häälest oli temast rääkides kuulda kurbust. Ta oli väga lihtne poiss, mitte mingi suur romantik, aga ühel hetkel võttis ta mu käe pihku ja ütles: «Aitäh, et täna siia tulid.»

Mulle tundus see hetkeks pisut kummaline ja ta isegi imestas, et niimoodi ütles. Mõne sekundi saime istuda kohmakas vaikuses ja teineteisele otsa vaadata, kui helistasid minu sõbrannad, kes olid hakanud minu pärast muret tundma. Tulime tüdrukutega alati koos peole ja läksime ka kõik koos koju. Kell oli juba nii palju, et väljas hakkas valgeks minema, ja pidu klubis oli läbi saanud. Igor pakkus lahkesti, et võib meid kõiki koju sõidutada, sest sõbrad, kellele ta küüti pidi pakkuma, olid juba koju läinud.

Võtsime kolm sõbrannat klubi eest peale. Muidugi oli minu selleõhtune käitumine neid väga üllatanud. Nägin juba nende nägudest, et neil oli mulle miljon küsimust, aga Igori ees nad loomulikult küsida ei julgenud. Alles mõni päev hiljem pidin neile pisimategi detailideni jutustama, mis kõik oli juhtunud, kui neid parajasti minu kõrval ei olnud.

Viisime sõbrannad koju ja kõige viimasena oli kord minu käes. Kui varavalges minu maja ette jõudsime, käitus Igor nagu tõeline džentelmen. Ta saatis mind välisukseni ning võttis südame rindu ja küsis minu telefoninumbrit.

Mul oli varem selline komme, et kui keegi seltskonnas minu telefoninumbrit küsis, andsin alati vale numbri. Äkki leidsin ennast oma õiget telefoninumbrit Igorile ette vuristamas. Trepist üles minneski veel imestasin, kuidas see juhtuda sai.

Tuppa jõudes ja voodisse kukkudes jõudsin ainult hetkeks, naeratus näol, Igorile mõelda, kuid olin nii rampväsinud, et järgmisel hetkel juba magasin. Hommikul kella üheteiskümne paiku voodist tõustes ja kööki kohvi järele minnes tabas mind laua taga kohvi joova ema ootamatu küsimustevoog. Jõudsin ainult öelda, et sain ühe poisiga tuttavaks. Ta luges juba mu näost seda armunud pilku ja nägi õhetust põskedel, kui Igorist rääkima hakkasin. Kohe katkestas meie vestluse telefonihelin.

Teadsime mõlemad, et nii vara ükski minu sõbrannadest veel ei helista. Arvasime, et see kõne on kindlasti talle. Ema võttis telefoni vastu ja hüüdis koridorist minu nime. Kes küll nii vara helistada võis? Sõbrannad veel kindlasti magasid, arvestades seda, et jõudsime koju alles hommikul. Tõstsin toru kõrva äärde ja sealt kostus tuttav hääl. «Hallo, hallo! Kas Nastja? Siin Igor.»

Ta ei olnud terve öö magada saanud. Unetult voodis ühelt küljelt teisele väherdes ei suutnud ta ära oodata hommikut, et kell saaks vähemalt üksteist ning ta saaks helistada ja kontrollida, kas olin ikka õige numbri andnud. Tundsin, kuidas punastasin, ja kõhus kõditasid jälle mõnusasti liblikad. Igor oli väga otsekohene. «Millal ma sind jälle näen?»

Ta kutsus mind kohtingule ning tõelise džentelmenina lubas minul valida koha, kuhu minna võiksime. Paljud ei tea seda ja võib-olla ei paista see ka väga välja, aga tunnen ennast võõraste inimeste keskel pisut ebakindlalt. Mul on küllaltki suuri raskusi oma mõtete väljendamisega – alati on selline tunne, et ükskõik, mida ma ütlen, kõlab see sõnades palju lihtsamalt ja primitiivsemalt kui mõtte sisu.

Nii ma siis valisingi esimeseks kohtinguks kinoskäigu. See oli hea valik: ei pidanud omavahel rääkima, kuid samas oli inimene minu kõrval. Pärast seanssi minu maja ees autos istudes lobisesime siiski päris tükk aega. Lihtsalt väga hea oli koos olla.

Esimese paari kuu jooksul me Igoriga väga tihti ei kohtunud, sest käisin parajasti 12. klassis ja pidin lõpueksamiteks kõvasti õppima. Eksamid olid minu jaoks väga tähtsad ja ma istusin peaaegu kõik nädalavahetused kodus, kirjutades tosinaleheküljelisi kirjandeid. Igor helistas iga päev ja mina aina ütlesin, et teen koolitöid.

Kahe nädala jooksul nägime ainult korra, aga mul oli kogu aeg sellest hoolimata rahulik tunne. Ma ei kartnud, et ta mind maha jätab või ootamast tüdineb. Teadsin, et ta on just see õige minu jaoks ning ootab mind täpselt nii kaua, kui on vaja. Olin temas sama kindel kui oma emas – ema ei vea ju mitte kunagi alt.

Esimesed paar kuud käisimegi kogu aeg kinos. Igor käitus minu juuresolekul alati väga ettevaatlikult, nagu kardaks midagi rikkuda. Pärast üht kinoskäiku, kui ta oli mind maja ette sõidutanud, istusime autos ja hetkeks valitses täielik vaikus. Endalegi üllatuseks tulid üle mu huulte sõnad, ilma et ma neid kontrollida saanuks. Kuulsin ennast talle ütlemas: «Äkki sa suudleksid mind?» Ta ei osanud seda oodata ja ma isegi olin üpris kohkunud. Ta ei kõhelnud siiski kaua, vaid kummardus mulle lähemale ja tundsin tema sooja hingeõhku oma näol. Minu silmad vajusid aeglaselt kinni ja tema huuled puudutasid minu omasid. See hetk, mõni sekund meie esimest suudlust, oli maagiline. See tunne, et sa oled nii-nii õnnelik, ei lähe mul iial meelest! Ta nihutas end oma istmele tagasi ja me vaatasime vaikides üksteisele otsa. Ma naeratasin talle ja tema naeratas mulle vastu. Kui ma autost välja astusin, tundsin, justkui hõljuksin maapinna kohal, mitte ei kõnniks.

Igor on mulle alles hiljem rääkinud, et esimesed kuud minuga koos olles ta peaaegu kartis mind. Midagi minu olemuses tekitas temas kõhedust. Samas oli minus midagi salapärast ja pisut kummalist, mis teda minu poole tõmbas. Kuigi tal oli enne mind olnud üksjagu pruute, polnud ta mitte iial kohanud kedagi minusugust. Iga kord minuga koos olles käis tal peast läbi mõte, et kõik on kuidagi ebatavaline, võib-olla isegi pisut maagiline.

Nüüd aga lubatud selgitus, miks ma tol õhtul, kui me Igoriga klubis tuttavaks saime, piletit minema ei visanud ja arvasin, et mul läheb seda veel tulevikus vaja.

Ma pole kunagi näinud sügavat mõtet igasuguse prahi kogumisel, aga seekord läksime klubisse sisse ja istusime tüdrukutega juba lauda, kui märkasin, et hoian piletit ikka veel pihus. Äkki tekkis mu vaimusilma nägemus, kuidas ma hakkan seda piletit oma lastele näitama ja samal ajal neile jutustama õhtust, mil ma esimest korda kohtusin nende isaga.

Kujutlusis istusin tugitoolis ja minu ümber oli kolm last. Ma ei oota ega plaani asju kunagi niimoodi ette. See, et ma piletit ligi kümme aastat olen alles hoidnud, tähendab midagi, mille tähtsust tundsin juba tollel õhtul.

Olen viimasel ajal päris palju mõelnud ka oma tookordse riietuse peale ning hakanud mõistma, miks mu sisetunne käskis just sellise tagasihoidliku komplekti valida. Sain mõni aeg tagasi kingituseks raamatu «Anastassia». Seal on eraldi lõik sellest, kuidas vahel segab naisterahvast selle õige mehe leidmisel just liialt väljakutsuv riietus. Naised meelitavad seksika välimusega ligi valesid mehi. Liiga litsakas riietus segab mehi sugulashinge ära tundmast. Kui naine läheb klubisse väljakutsuvates riietes ja talle läheneb mees, kes tunneb naise vastu ainult füüsilist tõmmet, võib see olla lihtsalt juhuslik, talle sobimatu ja mitte määratud inimene. Ja pärast imestatakse, miks mulle kogu aeg ainult valed mehed satuvad!

Mind klubis märgates nägi Igor mind, mitte minu avarat dekolteed või paljaid sääri. See olin mina, kes talle silma hakkas ja kellesse ta esimesest silmapilgust armus.

Mina ja Igor maailma vastu

Enne kui Igoriga tuttavaks sain, olin olnud loendamatuid kordi armunud. Väga emotsionaalse, kunstnikuhingega inimesena aeg-ajalt lihtsalt vajasin soontes tulvavat adrenaliini.

Ent kui Igoriga kohtusin, oli tunne täiesti teine. Ma ei saa öelda, et meie puhul oli tegu armastusega esimesest silmapilgust, aga algusest peale tajusin, nagu oleks ta keegi, keda olin tundnud kogu oma elu. Ta tundus minu ellu kuuluvat samal moel kui minu ema ja isa. Muidugi meeldis ta mulle ka mehena, aga esimene emotsioon sarnanes tugevale sugulussuhtele.

See võis olla meie teine või kolmas kohtamine, kui pärast kinoskäiku läksime kohvikusse juttu ajama. Ma ei teadnud siis veel tema perekonnanime – päris esimesel kohtingul seda ju tavaliselt ei küsita. Kuid et tüdrukutele meeldib oma nime peika perekonnanimega juba varakult sobitama hakata, mõtlesin vahel, kuidas see võiks kõlada. Niisiis otsustasin, et enam ei tohiks see küsimus kentsakana tunduda. Kogusin ennast hetke ja küsisingi teisel pool lauda istuvalt Igorilt, mis ta perekonnanimi on.

Selmet lihtsalt vastata, hakkas ta jopetaskuid läbi kobama. Otsis välja rahakoti, võttis selle vahelt autojuhiload, muigas vaikselt ja ulatas need mulle. Mitte keegi ei olnud kunagi varem suutnud tema perekonnanime esimesel korral õigesti hääldada ja ta otsustas mu proovile panna.

Krabasin load tähtsa näoga enda kätte ja tõstsin silmade kõrgusele. Silmitsesin neid hetkeks ja hakkasin endamisi itsitama. Ta vaatas mind pisut viltuse altkulmu pilguga ja nii kui ma seda märkasin, köhatasin hääle puhtaks ja vuristasin perekonnanime esimese hooga ladusalt ette.

Teadsin, et kohe järgneb küsimus, mis mulle nii väga nalja tegi. Vastata ma kohe ei julgenud. Asi oli selles, et mind ajas naerma üks kentsakas lugu lapsepõlvest, mis seostus just selle tugeva P-tähega, millega Igori perekonnanimi algas. Tollel hetkel oli seda lugu veel kindlasti vara rääkida, niisiis valetasin, et mind ajas naerma see, kuidas keegi polnud suutnud nii kerget nime õigesti hääldada.

Lugu ise on selline. Arvan, et see võis olla kuskil esimeses või teises klassis. Oli talv ja me valmistusime koolis parajasti jõulupeoks. Kõigil lastel lubati valida üks täht, mis neile kõige enam meeldib. Väljavalitud tähe järgi meisterdasime endale tähe kujuga mütsikesed ja hiljem kandsime neid jõulupeol. Kõik valisid sellised tähed, mis läksid kokku nende nimedega. Mõni valis oma nime algustähe ning oli ka selliseid lapsi, kellele meeldis perekonnanime esimene täht. Mina aga valisin lemmiktäheks P. Õpetaja veel küsis, miks. Minu nimi on ju Anastassia, loogiline oleks olnud kas A nagu Anastassia või N nagu hüüdnimi Nastja. Sellel ajal oli minu perekonnanimi Šabalova, niisiis oleksin võinud ju valida ka Š-tähe, aga ei teinud seda. Teatasin, et tulevikus saan omale mehe kaudu P-tähega algava perekonnanime.

Nüüd, Igoriga rääkides meenus mulle kohe see jõulupidu, kus kandsin peas P-tähega mütsikest, aga saate ju isegi aru, et oleks olnud väga imelik, kui oleksin ühel meie esimestest kohtamistest talle seda rääkinud!

Meie tutvumisest oli möödas juba kaks kuud, kuid minu tiheda koolitöö kõrvalt olime kohtamas käinud vaid loetud korrad. Lõpuks, kui saabus uus aasta ja viimane semester, sain õppimises natukene hinge tõmmata. Viimaseks veerandiks jäi ainult kordamine. Viimaks oli mul Igori jaoks rohkem aega. Hakkasime tihedamini koos väljas käima ja meie omavahelised suhted muutusid kiiresti aina lähedasemaks.

Olime just tähistanud kolme koos oldud kuud, kui Igor avaldas mulle armastust. Ta ei ole väliselt väga romantiline inimene. Tema jaoks on kergem näidata oma tundeid tegudega, kui neid sõnadesse panna. Niisiis ei tulnud ka esimene armastusavaldus teps mitte küünlavalgel õhtusöögilaua taga, roos hambus, vaid täiesti tavalises situatsioonis. Ta vaatas mulle sügavalt silma ning tema pilk oli nii soe ja siiras. Kui sõnad «ma armastan sind» esimest korda üle huulte libisesid, ei olnud tähtsust, kus me parajasti olime või mis meid ümbritses. Tähtis oli vaid see hetk, mis kuulus täielikult meile. Ta tundis selle erilisust ja tahtis seda väljendada.

Minu sisetunne ütles juba siis, et see on minu tulevane abikaasa. Mul ei olnud ühtki põhjust selles kahelda. Teadsin samuti, et abieluettepanek ei ole enam kaugel. Ka selles ei vedanud sisetunne mind alt, see tuli pool aastat pärast tutvumist.

Kui arvate, et unistuste prints valgel hobusel tähtsa sündmuse puhul romantiliselt ühele põlvele laskus ning nii minu südant ja kätt palus, peate kahjuks taas kord pettuma.

Käisime sel õhtul kas kinos või teatris. Ta sõidutas mu parajasti kodu ukse ette ning ma jäin veel mõneks hetkeks autosse, et hüvasti jätta. Ma ei jõudnud veel midagi öelda, kui tema juba küsis, kuidas ma suhtuksin mõttesse, et võiksime ära registreerida. See moment ei olnud üldse sentimentaalne. Abiellumine oli pigem organisatoorne küsimus.

Ma ei ole seda meelt, et inimest peab enne abielu läbinisti hästi tundma õppima. See on muidugi soovitatav, aga kindlasti mitte ainuvõimalik. Igor ise küll eitab seda, kuid tegelikkuses on ta väga tundlik inimene. Alateadlikult teadis ta sama, mida minagi: kuigi vaevalt pool aastat tuttavad, oleme üksteise jaoks ainuõiged. Milleks enam oodata?

Ema käest ta eraldi tseremoniaalselt minu kätt palumas ei käinud. Ja parem oligi, sest ema oleks ta selle sooviga pikalt saatnud. Panime ema lihtsalt fakti ette. Kõik olid meie vastu. Nii minu ema, vanaema kui ka kõik sugulased arvasid, et hea, kui aastagi koos vastu peame – olin ju alles 18aastane.

Ema oli see, kes minu pärast kõige rohkem muretses – tal endal oli seljataga topeltebaõnnestunud abielu. Ema rääkis mulle, et tundis isa puhul samamoodi: isa oli tema saatus. Ja tegelikult isa oligi tema saatus, pole tähtis, kas koos või lahus. Kaks inimest saavad kokku, et sünniksid lapsed. Teades ennast ja oma õde, ei kujuta ma ettegi, et võiksime teistsugused olla.

Ma mõistan ema, aga arvan siiski, et abielluma ei pea mitte siis, kui see teiste arvates sobib, vaid siis, kui leiad õige inimese. Igaühe jaoks on oma aeg: kellel 18aastaselt, kellel 28selt. Ma oleksin võinud oma elu ära rikkuda, kui oleksin teinud nii, nagu vanemad õigeks pidasid. Teist sellist inimest poleks minu jaoks enam tulnud. Teadsin seda ja mul ei olnud mõtteski otsusest taganeda.

Pulmakuupäev oli mul samuti varasemast olemas. 13aastaselt olin ühel heal päeval lihtsalt ema juurde marssinud ja targalt teatanud, et kui ma suureks saan, abiellun 4. juulil. «Miks just sellel kuupäeval?» oli ka ema uudishimulik. Mina ei osanud valikut põhjendada, ütlesin ainult, et nii läheb ja kõik.

Hiljem selgus, et Igoril on 4.juulil sünnipäev. Sellegipoolest otsustasime koos, et abiellume just sellel kuupäeval, mille olin juba viis aastat tagasi välja valinud. Ma ei saa öelda, et see oleks otseselt ennustus olnud. Pigem ma teatud mõttes programmeerisin ennast sellele kuupäevale.

Suve alguses olid mul parajasti käsil keskkooli lõpueksamid ja pulmadele ei olnudki nagu aega mõelda. Samas pulmapidu minu jaoks nii suurt tähtsust ei omanudki – nagu juba varem ütlesin, oli registreerimine pigem formaalsus, mis tegi meie elu ühiskonnaga arvestamise mõttes lihtsamaks. Elame füüsilises maailmas ja allume selle seadustele. Vaevalt mu ema või vanaema oleks lubanud mul 18aastasena lihtsalt ühe poisiga koos elada.

Mulle ei tundu õige, et inimesed peavad tähtsaks näiteks lapse sünnimomenti, mitte eostamist. Sama kehtib ka pulmade kohta. Miks on nii tähtis pulmapäev? Suhe kahe inimese vahel tekib ju siis, kui nad kohtuvad. Just seda päeva pean mina suhte alguseks.

Pulmasid organiseerida oli lihte. Panime Õnnepaleesse aja kinni ning kutsusime ainult lähemad sõbrad ja tuttavad. Hakkasin tõsiselt närveerima alles pulmadele eelnenud õhtul.

Olin ööseks läinud oma ema juurde – öeldakse ju, et enne pulmi ei tohi pruut ja peigmees teineteist näha. Natuke naljakas komme, aga nii tegimegi: pole ju mõtet endale ise pahandusi kaela tõmmata.

Juba pulmadele eelnenud päeval tundsin alaseljas tuikavat valu, kuid ei pööranud sellele tähelepanu. Arvasin, et ehk olen eelmisel öösel kuidagi halvasti maganud. Õhtupoole lesisin oma vanas toas voodis ja ühtäkki oli valu neerude piirkonnas nii kohutav, et ma ei suutnud enam voodist tõusta ega sentimeetritki liigutada. Sisimas tundsin end aga kummaliselt rahulikult, lihtsalt pigistasin silmad kinni ning lootsin, et valu läheb kas või natukenegi paremaks ning saaksin ennast teisele küljele keerata. Avasin silmad ja ühel hetkel nägin vanavanaema, sedasama, kes elas kunagi ammu-ammu, veel enne minu sündi Siberis ja oma võimetega inimesi ravis. Kalista ütles, et ma millegi pärast ei muretseks.

«Ma aitan sind. Homseks on kõik korras.»

Ta käskis mul hommikul ärgates end külma veega pesta. Jõudsin vaid hetkeks silmi pilgutada – ja ta oli minu eest kadunud. Lesisin voodis, kuni jäin valudele vaatamata magama. Hommikul ärgates oli enesetunne küll veidi parem, kuid kõndimine valmistas suuri raskusi. Hakkasin vannitoa poole lonkama, kui ema mind koridoris peatas ja ütles, et millegipärast ei ole täna sooja vett. Ta hakkas juba kannu tulele panema, et mulle pesuvett soojendada, kui vanavanaema eelmisel õhtul lausutud soovitus mul peast läbi käis.

«Ei, pole vaja, ma saan hakkama. Käin kiiruga külma duši all.»

Lippasin ruttu vannituppa, muiates ja samal ajal vanavanaemale mõeldes. Vesi oli jääkülm ja oleksin tahtnud kiljuda, kui külmad veepiisad mind märjaks tegid, aga sisendasin endale, et see on ülla eesmärgi nimel. Uskuge või mitte, aga pärast pesu poleks mu selg nagu mitte kunagi valutanudki!

Vanasse tuppa tagasi jõudes sirutasin ennast ja vaatasin aknast välja. Ilm oli kuiv ja soe nagu juulis tavaline. Tõmbasin kiirelt selga kapi ukse küljes rippuva pulmakleidi, mis oli tegelikult täiesti tavaline valge õlapaeltega suvekleit. Juba kleiti ostes mõtlesin, et see peab olema eelkõige praktiline, et saaksin seda ka pärast kanda. Mul ei olnud sellist pruudilikku erutusseisundit, et ma poleks suutnud rõõmupisaraid tagasi hoida. Ma ei tellinud hiiglaslikku torti või uhket pulmaautot, mul ei olnud neid asju vaja! Juuksurist sõbranna tegi mulle soengu, ise tegin meigi, panin selga kahesajakroonise pulmakleidi ja oligi kõik. Meil olid tavalised tudengipulmad, ilusad ja lihtsad, nagu ma planeerisingi.

Minu ema on minu otsusega leppinud alles viimasel paaril aastal. Esimesel aastal vaidlesime mu abielu pärast omavahel väga sageli, aga juba siis ütlesin talle: «Tead, ema, räägime sellest kümne aasta pärast. Siis saad mulle öelda, kas minu otsus oli õige või mitte.»

Järgmisel aastal täitub meil Igoriga kümnes abieluaasta. Unistan viimasel ajal kiriklikust laulatusest. Jumala palge ees teineteisele igavest armastust vanduda – see omaks minu jaoks erilist tähendust, sellest vandest juba taganeda ei saa. Oleme üksteise armastuses kindlad ja teeme kiriklikud pulmad kindlasti lähitulevikus ära.

Tütar – minu ema ja õpetaja

Esimese asjana küsitakse äsjaabiellunutelt tavaliselt: millal siis lapsed tulevad? Ega meiegi sellest pääsenud. Armastasin Igorit meeletult. Olime nüüd pere ja muidugi, miks siis pikalt ka laste saamisega oodata? Igor oli igati selle poolt, et meie kodus võiks ringi joosta väike põngerjas, meie uue pere täieõiguslik liige. Mina päris nii ei arvanud.

18aastaselt olin veel liiga noor, et emaks saada. Tahtsin minna ülikooli ja õppida. Mitte et mul oleks otseselt midagi väikeste laste vastu olnud – oh ei, just vastupidi, nad meeldisid mulle väga. Pigem tundsin, et ma ei ole piisavalt küps ega saa uuele ilmakodanikule ise midagi pakkuda.

Igor, alati nii mõistev, sai kohe aru, kui tahtsin lastega natuke oodata. Meil polnud ju kiiret kuhugi. Alati, kui meie vanemad hakkasid huvi tundma, millal lapselapsi oleks oodata, vingerdasime osavalt vastusest kõrvale. Õnneks ei käinud nad ka väga peale.

Noorusele lisaks oli mul laste edasilükkamiseks tegelikult üks põhjus veel. Mäletate, ma rääkisin sellest poisist, kelle kooli ajal ära nõidusin ja endasse armuma panin? Võimalust tehtu heastada nägin ma tänu ühele unenäole, mis oli seotud just selle nõiutud poisiga.

Unenäos sain selgeks, et alles siis, kui tema abiellub ja nende perre sünnib esimene laps, on ka minul õigus lastele. Kuigi pärast keskkooli lõppu me enam omavahel ei suhelnud, aitasin teda kogu aeg eemalt. See ei olnud päriselt selline abistamine, nagu ilmselt silmas peate. Ma ei aidanud tal naist otsida ega saatnud iga kuu raha. Suunasin oma energia sellele, et tal oleks kõik hästi, et tal oleks õnnelik perekond ja et tal sünniks terve laps.

Minu pulmade ajaks pärast keskkooli lõppu oli tema juba abielus. Teadsin, et sellest ei piisa, pidin tema jaoks veel midagi tegema. Umbes aasta enne, kui tema naine rasedaks jäi, tunnetasin, et see aeg hakkab lähenema. Rääkisin juba sõpradele ja vanematele, et aasta pärast hakkame last planeerima. Vist isegi ütlesin, et kevadel sünnib meie esimene laps. Inimesed, kes mind nii hästi ei tundnud, imestasid, kuidas ma saan seda nii kindlalt väita. Mõni inimene näeb selle kallal ju aastaid vaeva, enne kui õnnestub. Mina aga muigasin ja ütlesin, et küll te näete: täpselt aasta pärast jään rasedaks.

Aasta pärast kuulsingi sõbranna käest, et nõiutud poiss saab peagi isaks. See uudis ei olnud mulle üllatus, küll aga väga suur kergendus. Olin teinud kõik endast oleneva, et tal läheks hästi, nüüd oli minu karistus eest lõpuks tasutud.

Ühel õhtul televiisorit vaadates tõstatasin Igoriga laste teema ja te ei kujuta ette, kui õnnelik ta oli! See võib kõlada tagantjärele pisut kummalisena, aga eostamise päevaks valisin täiesti alateadlikult 9. augusti – fataalse kuupäeva, millest jutustan veidi hiljem. Aga igatahes just selle päeva ma valisin ja juba kahe päeva pärast teadsin, et minu kõhus on kasvamas väike beebi.

Kõige esimesena teatasin kolmepäevasest rasedusest Igorile ja tema muidugi ainult naeris. Lõuna ajal ta aga ütles, et kui ta mind vaatab, on midagi tõepoolest muutunud.

Läksin järgmisel päeval ka emale uudist teatama. Tema reaktsiooni võis juba ette aimata. Kõigepealt ahmis ta mõne minuti õhku ja siis küsis, kui kaugel rasedus juba on. Kui vastasin, et olen kolmandat päeva rase, lõi ta käega ja ütles, et selliste tõsiste asjadega naljatada ei tasu.

Niisugune vastus oli ju tegelikult täiesti arusaadav. Tema ei tundnud seda, mida mina. Kolm päeva on ühe raseduse jaoks tõesti väga vähe. Paari nädala pärast läksin apteeki ja ostsin rasedustesti, aga seda mitte enda, vaid pigem ema jaoks. Tahtsin, et ka tema mind usuks, ja selleks pidid mul olema tõendid. Kui talle nüüd ütlesin, et test oli positiivne, ei jäänud tal muud üle kui rõõmust üles-alla hüpata, käsi kokku lüüa ja kõigile kuulutama hakata, et peagi saab temast vanaema. Pärast seda, kui arsti juures käisin ja sõbrannadele kinnitasin, et ma ei ole peast hull, vaid päriselt rase, seisid vähemasti pooled neist, suud ammuli peas, tulemata suurest hämmingust selle pealegi, et mulle õnne soovida.

Öeldakse, et rasedus muudab naised eriliseks. Naise silmades võib näha teatud sädelust ja nad on justkui hingestatumad. Olin umbes kolmekümnendat või kolmekümne esimest päeva rase, kui kogesin kõige imelisemat tunnet maailmas. Tegin parajasti tööd firmas STV ja tuju polnud eriti hea, ehkki töö iseenesest mulle meeldis. Hommikuti mul iiveldas ja üldse tundsin ennast tol päeval kuidagi nõrgana. Sõlmisin vist parajasti mingit lepingut nagu klienditeenindaja ikka ja kui siis püsti tõusin, et vett juua, tundus korraga, nagu oleksin terves teeninduskeskuses üksinda.

Minust oleks nagu mingi sähvatus läbi käinud. Samal hetkel tundsin, kuidas kõhubeebi justkui lohutas mind, et ma ei kardaks – ja järgmisel momendil olin seletamatult õnnelik! Just siis sisenes hing beebisse ja lootest sai inimene. Siitpeale tundsin, et ma pole enam päris üksi, et keegi on veel minuga.

Kui iiveldus välja arvata, siis nautisin kogu rasedust. Ei meenu ühtegi erilist või veidrat isu, aga mäletan väga selgesti, et kogused, mida endale sisse sõin, olid meeletud. Kordagi ei kahelnud ma magusaleti ääres seistes, et võin liiga paksuks minna. Sõin kõike, mille järele oli isu. Teinekord oli ainuke hirm, et lähen suurest söömisest lõhki.

Kaalun praegu 42 kilo ringis ja rasedusega võtsin juurde 15 kilo. Kusjuures inimesed, kes mind seljatagant nägid, poleks isegi üheksandal kuul aru saanud, et rase olen. Kõht kasvas, aga ülejäänu jäi samaks.

Mida kaugemale rasedus arenes, seda paremini hakkasin last tunnetama. Teadsin, et talle ei meeldi ultraheli, seetõttu käisin seal nii vähe kui võimalik. Iga kord tajusin, kuidas see oli beebile äärmiselt valulik. Kui nii ere valgus talle näkku paistis, kartis ta meeletult ja kattis silmad pisikeste kätega.

Lapsed pelgavad samamoodi sünnitust, uude maailma saabumist ja sellega kaasnevat teadmatust nagu noored emadki. Lootel on emme kõhus mugav, soe ja mis kõige tähtsam: seal tunneb ta ennast kaitstuna. Just sellepärast peabki oma kõhubeebile kogu aeg rääkima, kui oodatud ta siia maailma on ning kuidas ema ja isa talle alati toeks jäävad. See aitab nii last kui ka ema, keda beebi tujud mõjutavad.

Kui laps oli minu kõhus, tunnetasin teda palju paremini kui praegu. Meil oli päris pikki vestlusi ja ta vastas kõigele, mida temalt küsisin. Ta ei väljendanud oma mõtteid sõnaliselt, seega on mul neid teile raske edasi anda. Suhtlesime pigem tunnete kaudu. Tema väitel pidin ma enne tema siia maailma tulekut enda jaoks mõningad asjad ümber hindama. Tema teadis seda tol hetkel kõige paremini. Enne sündi on inimene hing, ingel, kes teab, mis teda elus ees ootab, aga sündides unustab ta kõik.

Muidugi küsisin temalt mustmiljon küsimust. Mul olid oma kahtlused ja hirmud. Mingeid fakte tema tulevikust tean ma juba praegu, kuid need jäägu hetkel veel meie kahe saladuseks. Selge, et kõik ei pea nii minema, nagu tema ütles, asju saab elus muuta.

Sain temalt teada paljutki, mida võiksin teda kasvatades ära hoida ja mida paremini teha, aga millegipärast unustan ja rikun neid soovitusi pidevalt. Tema tahe oli, et ma ei kingiks talle kalleid asju, vaid õpetaksin teda armastama muusikat ja kunsti, kuna see toob inimesele elus rohkem rõõmu kui asjad. Ta hoiatas mind, et just asjadekesksuses olevat meie suurim oht. Me mõlemad oleme Sõnnid ja ma lugesin hiljem ka horoskoobist, et kui vanemad on Sõnnid ja laps ka, on väga suur tõenäosus, et maised asjad on ülekaalus. Materiaalset poolt ei saa muidugi eitada, aga see peab jääma kindlatesse piiridesse.

Kui me raseduse ajal paaril korral mehega tülitsesime – arvatavasti seetõttu, et mul hormoonid möllasid –, õpetas ja rahustas laps mind. Istusin üksinda teises toas ja ta hakkas minuga rääkima, öeldes, et ma pean õppima olema kannatlikum.

Enne sünnitust ma ei teadnud, kas minu esimene laps on poiss või tüdruk. See ei olnudki tähtis. Ma suhtlesin tema kui ingliga.

Tähtajaks määrasid arstid mai keskpaiga. Arvasin kuni lõpuni, et laps sünnib minu sünnipäeval 16. mail, aga läks pisut teisiti.

Jõudsin oma sünnipäeva õhtul haiglasse ja lamasin kella kaheksa ajal tuhudega voodis, kui kuulsin teda ütlemas, et ei, ema, meil tulevad erinevad sünnipäevad. Siis sain aru, et enne südaööd ei hakka midagi toimuma.

Sünnitus oli väga raske, kestes kokku peaaegu ööpäeva. Teadsin, et kuigi see ei saa kerge olema, läheb kõik hästi. Meil oli täiesti tavaline palat, ei midagi peale voodi, isegi mitte diivanit, kuhu Igor oleks saanud vahepeal pikali heita. Ainult paar patja vedeles põrandal. Aga ta oli kogu selle aja vapralt minu kõrval.

Mäletan jubedaid valusid. Seda ei saagi vist mitte millegagi võrrelda. See on, nagu sõidaks sinust tank üle – absoluutselt kõik kohad valutavad. Aga see ei loe. Ma ei unusta mitte iial hetke, kui sündis meie tütar. Ma olin temaga suhelnud üheksa kuud ja nüüd, kui ta sündis, teadsin, et ta ei saa mind enam oma nõuannetega aidata. Edaspidi jääb mul üle loota vaid endale.

Ta kaalus neli kilo – minusugusele pisikesele naisele ikka väga suur laps. Mõistsin, et ta on eriline, samal hetkel, kui teda nägin. Ta vaatas mulle otse silma ja tema pilk oli väga elukogenud. Valudele vaatamata taipasin kohe kella vaadata ja jätsin aja meelde. Kell oli 17.27. Kolm seitset. Seitse on hea number, see on omane vaimsetele ja andekatele inimestele. Praegu ma imestan, kuidas ma üldse võisin mõelda, et ta oleks võinud sündida kuueteistkümnendal kuupäeva. Loomulikult seitsmeteistkümnendal, kui lisandub veel üks maagiline seitse!

Tal on erilised võimed, ma ei kahtle selles, kuid läheb veel mitu aastat, enne kui me neist aimu saame. Kui ta õhtupoole hakkab issit hõikama, on teada, et kümne minuti pärast jõuab Igor koju. Ma ootan juba nii kannatamatult aega, millal laps rääkima hakkab! Mul on huvitav teada, milliseks ta kasvab.

Ma ei kujuta ette, mida sellest arvavad inimesed, kelle jaoks see kõik pole nii loomulik, aga tean, et kunagi eelmises elus olin mina tema tütar ja tema minu ema.

Mõnel inimesel on rohkem arenenud kuulmismeel: nad kuulevad helisid, mida teised ei kuule. Mõnel on kõrgelt arenenud nägemismeel ja nad näevad kujundeid, mis jäävad teistele nähtamatuks.

Mina näen kujundeid ja realistlikke pilte. Ma näen näiteks tüdrukut ja naist, nende välimust, aga samas tean ka ise, et need oleme tema ja mina. Seda ma veel ei mõista, miks meie hinged on selles elus kokku määratud. Võib-olla jäin ma talle eelmises elus midagi võlgu. Mingi põhjus on kindlasti olemas, aga juba see on huvitav, et osad on vahetunud. Eks elu näitab, mida on meil sellest kogemusest õppida.

Mul on ka teadmine, et ta tahab õde ja venda, et mul peab olema kolm last. Mäletate, kui rääkisin õhtust, kui läksime sõbrannadega klubisse, ma kohtasin esimest korda Igorit ja nägin nägemust endast tugitoolis, kolm last ümber ja klubipilet käes?

Praegu pole ma veel nii kaugele mõelnud, millal meie pere võiks saada veel kahe lapse võrra suuremaks, aga tean, et ühel hetkel, mingi juhuse tahtel saan ma täpse vastuse. Loogika siin ei aita, lapsed ise teavad. Peab lihtsalt ootama, kuni vastus antakse. Ja mine sa võta kinni, olla kolme lapse ema oleks ju tegelikult päris tore?

Aruka ja praktilise inimesena ma pisut kardan seda, et mul võiks olla nii suur pere. Teisest küljest tütar ikkagi veenis mind ja ma saan aru, et see on õige. Peamine on see, et inimestelt, kellele on palju antud, nõutakse ka palju. Kui ma saan maailmale anda kolm head inimest, oleks väär see tegemata jätta.

Laps ütles ka seda, et kui ma muretsen raha pärast, antakse mulle nii palju, kui vaja on. Varem ma ei kujutanud ettegi, kuidas saab kolme last majanduslikult kindlustada. Minu mõtted rändavad pidevalt materiaalse ja vaimse maailma vahel, kuigi teatud hetkedel saan aru, et kõik materiaalne on tühine ja pean kuulama seda, mis tuleb ülevalt.

Põhjusega juhtunud õnnetus

Olin teist nädalat rase, kui see juhtus. Meie eelmine auto, pisike ja pakiruumita Audi 80, vajas kangesti väljavahetamist suurema vastu, kuhu mahuks ka lapsele vajalik. Ütlesin seda Igorile, ise teades, et tal on emotsionaalselt väga raske seda autot müüa, ta on sellega kokku kasvanud. Olin aga otsuses raudkindel.

Tol hommikul viis Igor mind tööle nagu igal tavalisel argipäeval. Maja ees autosse istudes vaatasin meie sõidukit veel kord, mõeldes, et sinna ei mahu ju isegi lapse turvatool, rääkimata suurest vankrist. Otsustasin Igorit iga hinna eest veenda, et auto võimalikult ruttu maha müüksime.

Teel tööle püüdsingi talle automüügi teemaga läheneda, kuid arutelust sai kiiresti vaidlus. Olin veendunud, et lõpuks saab ta aru, et see kõik on lapse pärast. Mehed tajuvad isaks saamist hilisemas faasis, kui midagi juba reaalselt näha on. Kui laps oleks juba olemas olnud, oleks Igor igapäevaelu probleeme mõistnud ja ise jooksujalu autot müüma tõtanud.

Vahetult enne seda, kui STV kontorisse jõudsime, käis ühtäkki suur pauk. See kestis vaid murdosa sekundist, kuid müra kumises mu kõrvus vähemalt minuti. Jõudsin vaevalt Igori poole pöörduda, kui tema käsi oli juba minu kõhul ja ta mures silmadega mulle otsa vaatas: «Kas sinuga on kõik korras?» Ta oli äärmiselt ehmunud, mitte niivõrd avarii, kuivõrd meie tulevase lapse pärast. Arvan, et just sellel momendil tajus ta esimest korda reaalselt, et olen rase.

Paugu põhjustas tagant sissesõit – tagumise auto noor juht polnud märganud, et ees pidurdasime. Õnneks olid kiirused väikesed. Nii Igori kui minuga oli kõik korras, pääsesime vaid ehmatusega. Käsi kõhul, tormasin autost välja, et näha, mis juhtus ja kas kõik on terved. Teise auto juht jooksis samal ajal meie poole – temagi polnud viga saanud. Kui Igor meie auto seisukorda nägi, haaras ta kahe käega peast. Tagant sisse sõitnud auto oli praktiliselt terve, vaid paar kriimu ja mõlki. Meie Audi tagumine osa seevastu oli puruks. Tundus, et kogu auto läheb mahakandmisele.

Just hetk enne olin kohutavalt tahtnud autost lahti saada, Igorile vastuvaidlemine muutis soovi tol momendil veel tugevamaks. Samas poleks ma mitte ealeski osanud aimata, et see kõik võiks just nii laheneda. Õnnetust ma ju ometi ei plaaninud! Igor vaatas mulle otsa ja ütles: «Sa oled nii hirmus inimene, kuidas sa võisid niimoodi mõelda?!»

Avarii lahenes optimaalselt: saime kindlustuselt kompensatsiooni ning Igor putitas auto tagumise osa nii palju üles, et saime selle maha müüa (loomulikult ütlesime ka ostjale, et auto on avariiline). Saadud raha eest ostsime uue auto, mis on loomulikult tunduvalt suurem ja kuhu mahuvad kenasti nii lapse turvatool kui ka vanker.

Inimestega juhtub sarnaseid lugusid alailma, aga nad ei pööra neile erilist tähelepanu. Uskuge või mitte, keegi teab ja korraldab asju meie eest paremini.

Mõni päev tagasi vaidlesime Igoriga. Teinekord tuleb seda ikka ette, aga leppimine võtab meil veel vähem aega kui riidu minek. Kui tavaliselt olen tüli põhjustajaks mina, siis seekord oli ka Igor natuke süüdi.

Õues oli väga ilus kevadine ilm ja tahtsin jalutama minna. Igor oli just töölt koju jõudnud ja istus arvuti taga. Tal oli vaja veel kiirelt kellegi auto ära programmeerida. Tegelikult oleks ta seda teha võinud ka hiljem või hommikul, aga tema ei saanud töölainelt kuidagi minema. Päike paistis veel nii mõnusasti tuppa, et plaanisin kas või lapsega kahekesi välja minna. Järsku kuulsin Igorit teises toas vandumas. Läksin uurima, milles asi. Igor põrnitses mind ja küsis, kas ma tegin seda meelega? Elekter oli ära läinud ja Igori töö arvutis pidi pooleli jääma.

Ma ei olnud midagi kavatsenud, tahtsin ainult, et me kogu perega jalutama läheksime. Minu soovi järgi lahenesid asjad iseenesest. Eesti Energiasse helistades selgus, et meie majas oli teadmata põhjustel elektrikatkestus. Mõneks tunniks oligi probleem lahendatud ja läksime kolmekesi õue jalutama. Pärast sai Igor oma veast aru ja oli õnnelik, et ma ta tööst eemale suutsin tirida – minu ja lapsega olemiseks jäävad talle ju vaid õhtud ja nädalavahetused.

Tol hetkel ta mõistis, et see oli märk: perekond on ikkagi kõige tähtsam. Aeg-ajalt kipub ta seda unustama, aga siis tuletan meid talle omal moel jälle meelde.

Ränk hind noorena tehtud vea eest

Südames teadsin, et ühel päeval tuleb mul tasuda eksimuse eest, mille koolitüdrukuna klassivenda nõidudes sooritasin. Vahel küll mõtlesin hirmuga oma karistusele, kuid mitte kunagi väga pikalt – olin veendunud, et mis tulema peab, tuleb nagunii.

Olin siis 18aastane, kõige õnnelikum tüdruk maailmas – plaanisime Igoriga parajasti pulmi. Päike oli terve kuuma suvepäeva tuppa paistnud ja õhk oli lämbe. Enne magama minekut tegime kõik aknad pärani lahti, aga ikkagi ei jätkunud toas õhku.

Olin magada saanud vaid mõne tunni, kui ühtäkki suurest ehmatusest ärkasin. Mööda põski voolasid sorinal alla pisarad ja ma leidsin ennast hüsteeriliselt nutmas. Olin nii endast väljas, et ei suutnud kuidagi nutmist lõpetada. Ühtäkki meenus mulle unenägu, millest olin just ärganud. Pisarad voolasid seejärel topeltkiirusel. Isegi Igor ei suutnud mind rahustada.

Unenägu algas nagu üks suvine ja lämbe päev. Teadsin, et oli reede, ja läksin parajasti vanematele külla. Trepist üles sammudes paistis ere päike mulle otse näkku – valgus aknas oli nii hele, et pidin silmad kätega katma. Seisatasin korraks ja jäin vaatama inimesi, kes ülevalt trepilt vastu tulid. Kaks valges kitlis meest, ilmselt arstid, kandsid kanderaamil kedagi trepist alla. Kui nad lähemale jõudsid, nägin, et see oli minu mees.

Vaatasin neid sõnatult ja ühtäkki tabas mind ootamatult arusaam, et Igor on surnud. Tunne, mis tollel hetkel mind justkui jalust niitis, oli liiga reaalne. Kõhus keeras, süda läks pahaks ja igalt poolt oli nii valus, et tahtsin appi karjuda. Tundsin, kuidas nutuklomp aina kõrgemale ja kõrgemale kurku tõusis, ega suutnud seda enam alla suruda. Puhkesin nutma. Selle kohutava valu ja hirmu peale ma ärkasingi.

Ma ei suutnud Igorile nähtut seletada – olin niivõrd ehmunud. Püüdsin rahuneda, sisendada endale, et ta oli ju siinsamas minu kõrval, et ma nägin vaid und. Lõpuks olin nii väsinud, et jäin endalegi märkamatult jälle magama.

Kui tavaliselt on hommikuks unenäod peast pühitud, siis minu oma oli mul pisemategi detailideni selgelt meeles. Sisetunne ütles, et see tähendab midagi väga halba. Teadmata, mis või millal juhtub, sain aru, et see oli väga halb enne.

Igal päikeselisel reedel esitasin endale üha uuesti ja uuesti sama küsimuse: «Kas täna võib-olla päev, kui minu mees ei tule enam elusana koju?» Niipea, kui ilm või teised olud sarnanesid unenäo omadega, ei suutnud ma mõtteid sellest eemale saada. Ajapikku muutusin siiski rahulikumaks ning püüdsin endale sisendada, et äkki polnud tegu ennustuse, vaid tavalise unenäoga. Inimesed näevad ju iga päev ilma igasuguse tähenduseta õudusunenägusid. Elasin oma elu edasi, paratamatult ununes ilmutus ja langes minu valvsus. Igor tuli igal õhtul koju, kõik oli korras ja minu õnnelik elu läks edasi.

Möödunud oli veidi üle aasta, oli üheksas august. Olime kuu aega tagasi tähistanud esimest pulmaaastapäeva ja kõik minu elus oli endiselt täiuslik. Mõtted triivisid tol hetkel juba kooli suunas, sest kuu aja pärast algas mul ülikoolis teine kursus. Ilmad olid nii ilusad, et mõtlesin, kuidas veel suvevaheajast viimast võtta. Saatsin Igori hommikuti tööle ja toimetasin päeval oma asju. Ühel pärastlõunal tundsin end kuidagi uimasena ja heitsin pikali.

Tavaliselt ei maga ma päeval kunagi, aga tol päeval viskasin kell viis korraks pikali, uinusin ja ärkasin alles kell seitse. Kui uimasena voodist tõusin, polnud Igorit veel kodus. Vahel venis ta tööpäev pikemaks, arvasin, et kindlasti putitab töö juures veel mõnda autot. Otsisin kotist välja mobiili ja mulle tundus imelik, et ta ei olnud isegi helistanud. Tundsin tegelikult juba ärgates ärevust ja hirmu, kuid ei suutnud unise peaga mõista, miks.

Võtsin telefoni ja valisin mehe numbri. Lasin üle kümne korra kutsuda, aga ta ei vastanud. Asi tundus juba natuke kahtlane, sest tal on alati telefon taskus ja ta tundis, kui see vibreeris. Närviliselt valisin Igori numbrit aina uuesti ja uuesti. Järjest selgemini tundsin, et midagi on valesti.

Pärast viieteistkümnendat korda võeti telefon lõpuks vastu. Teisel pool kostis naiserahva hääl, kes otsekohe küsis, kes ma olen. Vastasin, et olen Igori abikaasa. «Midagi väga tõsist on juhtunud,» ütles naine. Kuulsin, kuidas mu süda selle kümne sekundi jooksul umbes tuhat korda kiiremini lõi. Arvan, et isegi naabrid võisid seda kuulda. Paus, mis kestis võib-olla vaid loetud sekundid, tundus minu jaoks terve igavikuna. Tahtsin juba karjuda, et ütle nüüd ometi ära, mis on juhtunud, aga ta jõudis minust ette, tunnistades: «Teie abikaasal oli väga ränk avarii.»

Tundsin, kuidas maapind mu jalge alt kadus ning tuba hakkas justkui ringiratast käima. Peas keerles ainult üks küsimus. «Kas ta on elus?» pärisin ärevalt, sest minu unenäos ta ju suri.

Sekundid venisid taas justkui minututeks ning mõtlesin, miks ta ometi mulle midagi ei vasta. See ei saa olla võimalik, et Igor on surnud! Ei! Keeldusin seda uskumast. Miks ta ometi midagi ei ütle?!

«Ta on elus, aga olukord on ääääärmiselt kriitiline.» Ä-d venisid ta hääles ning tundus, et neid on ses sõnas vähemalt 20.

Kõne lõppes, mina seisin soolasambaks tardununa endiselt koridoris, telefon kõrva ääres. Pärast hetkelist pausi hakkas pea jälle tööle. Haarasin koti ja võtmed ning tormasin toast välja.

Jõudsin vaid hetkeks mõelda, et mu vanemad on maal, nemad mind haiglasse viia ei saa. Helistada jääb üle vaid õele Ksjušale, et tema minuga kaasa tuleks. Ta elab läheduses ning õnneks oli kodus. Jooksin bussi peale ning juba järgmises peatuses tuli peale ka tema. Sõitsime kiirabihaigla poole. Olin nii mõtetes, et ühel hetkel istusin oma maja juurest Lasnamäelt bussi ja järgmisel hetkel väljusime juba koos õega Mustamäel. Kuidas ma juba siia sain? Viimane tund möödus nagu udu sees.

Bussist väljudes jooksime haigla poole, väikest tõusu mööda üles. Kell oli juba vähemalt seitse õhtul. Oli väga palav, nii kolmkümmend kraadi, päike paistis mulle otse näkku. Ehmatasin hetkeks ja tardusin paigale. Miks see olukord mulle nii tuttav oli? Mind tabas meeletu hirm: see kõik oli täpselt nagu unenäos.

Seekord ei jooksnud ma mitte trepist üles, vaid mäest üles haigla poole. Samamoodi oli reede, päike paistis mulle näkku. Pidin silmad kätega katma, sest valgus oli nii ere. Sundisin ennast õe järel edasi jooksma. Ma ei saanud murduda, pidin jõudma Igorini.

Lõpuks haiglasse jõudes ja uksel tardudes nägin Igorit vaid kaugelt. Keset tühja palatit seisis ainult tema voodi. Tema käsi ning pea olid kinni seotud, suust ja kätest ulatus välja vähemalt viis erinevat juhet, kõik kinnitatud erinevate aparaatide külge, mis teda igast küljest ümbritsesid.

Parajasti askeldas ta ümber mitu inimest. Olukord oli nii kriitiline, et mind tema juurde ei lastud. Mind valdas ühelt poolt õnnetunne, et ta on elus, ja samas tundsin kohutavat hirmu, et võin ta igaveseks kaotada. Seisin seal klaasi taga, saamata teda isegi hetkeks puudutada. Vaid korra riivasin ta kätt, kui ta koos voodiga mööda koridori ajuuuringutele viidi.

Kaks tundi pärast avariid ei olnud ta veel teadvusele tulnud. Ta oli koomas ning arstid valmistasid meid ette kõige hullemaks. «Nii raskest avariist on peaaegu võimatu eluga pääseda,» olid nad isegi mõnevõrra hämmingus.

Ta viidi uuringutele ning mul jäi üle taas vaid oodata ja palvetada. Istusin ooteruumis ebamugavatel punakatel kunstnahast toolidel, toetasin selja vastu kiviseina ja lihtsalt vaatasin, kuidas arstid ja õed minust mööda tuhisesid. Iga kord, kui nägin mõnda neist mööda koridori minu poole kõndimas, palvetasin, et uudised oleksid head.

Istusin seal võib-olla tunni, täpselt ei tea, ajataju hakkas kaduma. Kuigi keegi ei olnud mulle veel avariist rääkinud, hakkasid mulle justkui meenuma seigad sellest, kuidas kaks autot kokku põrkasid. Nagu filmis paisati mulle silme ette kaadreid: Igori valge auto on täiesti puruks, ta on teadvuseta, autos kinni ja inimesed tahavad teda sealt kätte saada. Punase kombinesooniga mees lõikab autoust ketassaega lahti. Mina olen samal ajal korraks teadvusele tulnud Igori kõrval, lohutan teda ja ütlen: «Ära muretse, kõik saab korda.»

Raputasin mitu korda pead ja mõtlesin hetkeks, et olen aru kaotamas. Arvatavasti kujutasin endale lihtsalt liiga eredalt ette, mis võis avarii ajal juhtuda. Millegipärast oli mul ikkagi selgelt silme ees, kuidas teda autost välja lõigati ja kuidas ma talle sel hetkel toeks olin. Olin jälle nii sügaval oma mõtetes, et ei kuulnudki esimese korraga, kuidas medõde minuga rääkima hakkas.

«Vabandage!» Nüüd, kui ta oli jõudnud seda juba kolmandat korda öelda, suutsin ennast mõtetest välja raputada ja temale keskenduda. Igori kohta veel uudiseid ei olnud, aga õelt kuulsin esimest korda, mis täpselt oli juhtunud.

Avarii oli toimunud Vääna teel – Igor tuli Vääna poolt ja talle sõitis vastu väike valge auto keskealise naisterahvaga roolis. Mõlema kiirus oli saja ringis ja kurvis toimus laupkokkupõrge. Miks, ei osanud keegi öelda. Isegi politsei ei leidnud hiljem juhtumile lahendust. Vääna tee on küll üsna käänuline, kuid nähtavus on seal ju hea.

Mõlemad autod olid nii katki ja kortsus, et mu mees lõigati autost välja. Teises autos olnud naisterahvas oli sama kriitilises olukorras, temagi võitles oma elu eest.

Järgnevad päevad olin kogu aeg Igori kõrval. Kolisin samal õhtul oma asjad Mustamäele tädi juurde, et oleks lähemal haiglas käia. Kolmandaks avariijärgseks päevaks ei olnud vaatepilt muutunud. Mu mees oli endiselt kõikvõimalike juhtmete ja voolikutega aparaatide külge aheldatud ega hinganud iseseisvalt. Tema vasak käsi oli vahepeal kipsi pandud. See oli nii mitmest kohast murdunud, et operatsiooni käigus paigaldati talle kätte rauast plaat, mis aitas luudel kokku kasvada.

Ainuke heli palatis oli hingamisaparaadi kahin. Rääkisin temaga iga päev, püüdsin teda oma võimetega aidata, aga midagi oli väga valesti. Meie vahel oli justkui klaasist sein, ma ei pääsenud mitte kuidagi sellest teisele poole. Minu võimed ei toiminud. Püüdsin kogu oma mõttejõu ja energia suunata temale, kuid tundsin, et sellest ei olnud kasu – kõik justkui põrkus minule tagasi. Ma ei saanud aru, miks just nüüd, kui mul on võimeid kõige rohkem vaja, ei ole mul oma andest abi.

Nendest päevadest saadik tean, mis on maailma kõige valusam tunne – kui sa ei saa oma kõige kallimat inimest mitte kuidagi aidata. Parim, mida ma teha võisin, oli lihtsalt seista tema kõrval ja loota kõige paremat.

Juba hetkel, kui mulle meenus too unenägu, mõistsin, et tegu ongi minu karistusega. Olin ju teise inimese niimoodi ära nõidunud ja endasse armuma sundinud, et ta suutis mõelda vaid mulle. Olin mänginud tema tunnetega ja mulle maksti kätte – selle eest taheti võtta minu kõige armsam ja kallim, minu abikaasa.

Kaup tundus ju õiglane, armastus armastuse vastu. Just seetõttu ei saanudki ma Igorit oma võimetega tervendada. Minu karistuseks oligi abituna pealt vaadata, kuidas ta minu käte vahelt kaob.

Veetsin kõik päevad haiglas. Paranemismärke ei olnud. Tahtsin kogu aeg olla tema kõrval. Lõpuks olin ise nagu zombi. Jõuetus, et ma ei saa mitte midagi teha, tappis mind sisemiselt.

Mäletan selgesti avariile järgnenud esmaspäeva. Tädi, kelle juures olin kolm päeva olnud, vedas mu haiglast lihtsalt väevõimuga välja. Ta ütles, et pean oma pead tuulutama, muidu lähen täitsa hulluks.

Ilm oli väga soe ja otsustasime minna mere äärde jalutama. Läksime Kakumäe randa. Ilm oli tõesti suvine, rand oli päevitajaid täis. Tädil oli hea meel, et sai mu lõpuks värske õhu kätte. Istusime vaikselt liival ja vaatasime merd. Mõtetes olin ikka veel haiglas.

Kui ka minu võimetest kasu ei olnud, pidi midagi olema, mida Igori jaoks teha oleksin saanud. Kuu aega tagasi olin juhuslikult sattunud poes «Kõikide pühakute» raamatu otsa. Rannas istudes meenus mulle üks kaitsepühak, kellest olin lugenud. Tema nimi oli Peterburi Ksenia. Ta oli kaotanud oma mehe ja pärast seda hulluks läinud – elu lõpuni kandnud mehe vanu riideid ja rääkinud segast juttu. Pärast surma sai temast nende naiste kaitsja, kelle mehed on parajasti sõjas või keda ähvardab mingisugune oht.

Panin silmad kinni ja palusin kogu südamest, et ta aitaks mind. Ja päästaks minu mehe. Lisasin veel salamisi palve lõppu: «Kui minu palvet kuulda võtad, anna mulle sellest mingil moel märku.»

Päev oli tõesti palav ja rannas ei olnud vähimatki õhu liikumist. Avasin silmad ja minu mõtted olid hetkega taas haiglas. Ühtäkki tõusis tugev tuul ja tõi kokku tumedad vihmapilved. Kõik juhtus nii ootamatult, et inimesed hakkasid kiiresti rätikuid kokku pakkima ja riideid selga tõmbama. Terve päev oli olnud tuulevaikne ja nüüd järsku tõusis torm. Kõik olid paanikas. Muigasin vaikselt, sest see oligi minu märguanne. Palvet oli kuulda võetud. Tundsin hinges hetkeks meeletut kergendust.

Tõusime tädiga püsti, tahtsin kohe haiglasse tagasi jõuda. Veel enne sinna jõudmist helises mu telefon. Sisetunne juba ütles, et oodata on häid uudiseid. Sellegipoolest olin nii närvis, et esimesel korral libises telefon mu sõrmede vahelt ja kukkus kotti tagasi. Õnneks jõudsin enne vastata, kui helisemine lõppes.

«Teie mees tuli koomast välja,» kostus medõe hääl teisel pool toru. Ma ei suutnud haiglasse jõudmist ära oodata. Tahtsin nii meeletult näha Igori pilku, rääkida temaga ja öelda talle, et nüüd saab kõik korda.

Palatisse astudes nägin, et ta silmad on lahti. Jooksin ta juurde ja küsisin, kuidas ta end tunneb. Tema suust kõlas vaid üks lühike vastus: «Nastja.» See oli kõik, mida ma kuulda tahtsingi. Tema mõistus oli korras ja ta tundis mu ära. Pärast neid kolme päeva, kui arstid ei lubanud mulle mitte midagi ning pidin nende sõnul olema valmis kõige halvemaks, oli see tõeline kergendus.

Kõik ei olnud veel aga kaugeltki korras. Kuigi ta oli nüüd koomast väljas, paranes ta aeglaselt ning kohati tundus, et mingisugust progressi ei toimugi. Igor ei olnud kohe kuidagi tema ise. Ta pea oli justkui tühi, ta rääkis seosetut juttu. Nii ütles ta näiteks, et meie kass on tema sugulane, ja loetles kõiki inimesi, kes teda vahepeal haiglas on vaatamas käinud, kuigi kedagi peale perekonna intensiivravisse ei lastud.

Arstide sõnul olid Igoril paremad paranemisvõimalused haiglas. Juhul kui olukord oleks mingite vigastuste tagajärjel veel halvenenud, oleksid neil olnud paremad võimalused teda aidata. Arstid ei julgenud isegi prognoosida, milliseid tagasilööke võib ilmneda. Igal juhul olevat Igor nende sõnul haiglas kindlamates kätes, kuid teadsin, mida tegema pean, ning vaatamata arstide keelule viisin ta pärast kümmet haiglas veedetud päeva koju.

Kodu oli see koht, mis andis paranemisele olulise lükke. Juba esimeste päevadega muutus olukord peaaegu sajaprotsendiliselt. Teisel või kolmandal päeval oli jutt juba palju selgem. Ta sai ise voodist tõusta ja ringi liikuda. Tuttavad koduseinad ja kodused asjad panid ta mõistuse taas normaal-selt tööle. Juba mõne nädalaga oli mu mees täiesti terve.

Arstide sõnul polnud nii kiire ja täielik paranemine isegi võimalik – avarii oli ju väga raske. Aga mina teadsin, et asi oli tuttavas keskkonnas.

Tagantjärele oleme Igoriga avariist rääkinud. Õnnetusest kuni paranemiseni on tema mälus täielik must auk. Ta ei mäleta ei kokkupõrget ega momenti, kuidas ta autost välja lõigati. On ju imelik?

Mõned avarii momendid meenuvad minule aga siiani. Kummaline on, et avarii juhtus täpselt siis, kui kodus täiesti tavatul ajal magasin. Mul on tunne, nagu oleksin ma avarii ajal olnud koos temaga ja aidanud tal selle üle elada. Näiliselt tukkumas, aimas mu hing halba ja läks tema juurde. Mäletan ju hetki, mil justkui lohutasin teda ja ütlesin, et kõik saab korda. Ma tean, et olin seal, tema kõrval.

Pärast avariid on üks mu hea tuttav teinud meile isiklikud astroloogilised kaardid. Igori kaardil õnnetust märgitud ei ole, aga millegipärast on see välja joonistunud minu omal. Kuidas on võimalik, et ta õnnetust ei mäleta, ja miks on avarii märgitud just minu astroloogilisele kaardile? Olen enam kui kindel, et õnnetus oli määratud minule õppetunnniks. Seda mitte mäletades poleks Igor õnnetuses nagu osalenudki.

Saatus on nimes kirjas

Inimesed tundsid juba iidsetel aegadel erinevate sõnade ja häälitsuste tekitatavate võngete positiivset või negatiivset mõju. Just sellepärast nimetataksegi üht asja ühe ja teist teise sõnaga.

Vaatasin mõni aeg tagasi saadet, kus tehti kummalisi katseid veega. Kui jää- või lumekristallide juures nimetati näiteks sõnu «Hitler» või «sõda», võtsid kristallid inetu, väärastunud kuju. Kui nimetati aga hea tähendusega sõnu nagu «armastus» või «valgus», organiseerusid kristallid ilusaks ja korrapäraseks.

Igal inimesel on mitu kaitseinglit. Kõik nad ei käi temaga kogu aeg kaasas, kuid alati on kas üks või teine läheduses valves. Meid hoitakse otsekui väikeseid lapsi.

Üks minu inglitest on Peterburi Ksenia – ta kannab minu õega sama nime. Praegu mõeldes tundub järgnev lugu mullegi pisut imelik. Õde on minust neli ja pool aastat noorem, ent just minu soovil pandi talle nimeks Xenia.

Suhtlesin juba väiksena oma inglitega ja sain neilt teada, et just selline nimi on mu õele määratud – see toob talle õnne ja aitab elus edasi jõuda. Sel hetkel tundus mulle asjade käik loomulik, kuid nüüd ütlen ausalt, et ei saa isegi aru, kuidas mul see täpselt läbi läks. Ju siis meeldis nimi ka emale ja nii ta nõusse jäigi.

Ksenia tüvest on olemas veel variant Oksana – praktiliselt on tegu ühe ja sama nimega. Andsin õele nõu, et kui ta nimetab end Oksanaks, saab elu olema palju lihtsam, raskuste ja takistusteta. Teisest küljest saavutaks ta palju vähem kui Xeniana. Tema valis Xenia. Tõepoolest on tal ette tulnud keerulisi olukordi, kuid juba praegu on ta noore fotograafina saavutanud oma esmased tööalased eesmärgid.

Loen parasjagu raamatut, mis jutustab Anastassia-nimelisest ravitsejast, kes elas Siberi taigas. Minu nimi meeldib mulle tegelikult väga, teistsugust poleks ma tahtnudki. Huvitav on lugeda erinevatest saatustest, mis selle nime kandjaid on läbi aegade saatnud. Aga ka minu puhul on väga suur vahe, kas kasutada täispikka Anastassiat või lihtsalt hüüdnime Nastja. Kuigi mul pole oma pika nime vastu midagi, sobib Nastja mulle rohkem ning just sellega enamik inimesi minu poole pöördub. Anastassia seisab vaid dokumentides.

Kui ma otsustaksin ühel ilusal päeval, et alates tänasest kasutan ainult oma pärisnime, ei muutuks mitte ainult saatus, vaid ka mu olemus.

On ülimalt tähtis, et nimi oleks selle väikese, ilmale tuleva inimese jaoks ainus ja õige. Nimi kannab endas tohutult informatsiooni ning suunab inimese elukäiku väga suurel määral, mõjutab otseselt inimese iseloomu ja iseloom määrabki meie saatuse. Kui lausud valjusti inimese nime, mõjutavad tekitatud õhuvõnked teda, luues vastava emotsiooni. Kas või õige hüüdnimega saab oma elus väga palju muuta.

Vastsündinud lapsele on äärmiselt oluline, et nime valiks just ema. Minu emale andis nime tema isa ehk minu vanaisa, kellele nimi Galja kuskilt kõrvu jäi ja meeldima hakkas. Vanaema oli küll selle vastu, kuid õigus jäi vanaisale ja see oli suur viga.

Kui laps on veel emaüsas, annab ta emale teada, millist nime ta tahab. Kui emale meeldib nimi, meeldib see ka lapsele. Kehtib see muidugi juhul, kui otsitakse lihtsalt nime, mitte ei anta seda kellegi auks. Minu emale tema nimi absoluutselt ei meeldi ja see «Galja» on tema saatust kogu elu peaasjalikult negatiivselt mõjutanud.

Ema nimi oleks pidanud olema kas Jelena või Veera. Ta on raskematel eluetappidel mõelnud isegi nimevahetusele, kuid pole siiani asjadele ametlikku käiku andnud. Seda oleks pidanud tegema juba noorena – ja ta oleks paljutki muuta suutnud. Hiljem inimene harjub nimega ja peab saatusega leppima.

Paljud inimesed otsustavad kõigepealt ära oodata lapse sünni ja alles siis vaadata, kelle nägu laps on. Tavaline on juba enne nuputada erinevaid nimevõimalusi, aga siis, kui beebile otsa vaatad, mõistad, milline variant kõige paremini just tema näojoontega sobib.

Seitsmendal või kaheksandal raseduskuul me Igoriga veel ei teadnud, millist nime lapsele panna. Lootsin samuti, et kui teda näen, saan sellest aru. Viimaks hakkasin selle pärast väga muretsema, kõhubeebi aga pidevalt lohutas mind ja ütles, et kõik saab korda.

Üheksandal raseduskuul kiitis üks Igori tuttav taevani Emir Kusturica filmi «Zavet» (eesti keeles jooksis film peakirja all «Lubadus», venekeelne tõlge on «Nõu», originaalkeeles, serbia keeles tähendab zavet testamenti – toim.). Minus tekkis puhas hasart see üle vaadata ja Igor pani filmi internetist tõmbama. Iga kord, kui meil film jutuks tuli või pärisin, kui kaua see veel tõmbab, tunnetasin, justkui laps käiks peale, et kindlasti seda vaataksin. Ma ei saanud aru, kas asi oli minu mässavates hormoonides, mis sundisid mind alateadlikult igasuguseid huvitavaid asju tahtma, või oli see beebi kindel otsus.

Kui lõpuks film tõmmatud sai ning ennast kinoseansiks diivanile valmis sättisin, olin kindel, et film räägib lastest või vähemalt laste kasvatamisest – millestki, mida mul oleks kasulik enne lapse sündi teada.

Kusturical on üldse kuidagi kummalisevõitu filmid: segased ja keerulise süžeega. Neid on alati väga raske ümber jutustada. Film, mida nüüd kannatamatu põnevusega vaatasin, oli Serbia külast pärit poisist, kes läks linna pruuti otsima, tõeliseks meheks ja täiskasvanud inimeseks saama. Selle poisi pruudi nimi oli Jasna ja just filmis kuulsin seda nime esimest korda. Tüdruk, kes mängis pruuti, oli 15-16aastane, pisikest kasvu, tumedate juuste ja tõmmu nahaga, õrna ja uskumatult kauni välimusega. Nimi kaunistas teda veelgi.

Otsisin filmist pidevalt vihjeid. Järsku tundsin täiesti ootamatult, et kõhubeebi on lahendanud minu kõige suurema ja lahendamatuna näiva probleemi ning endale salamisi nime välja valinud! Meie materiaalses maailmas oli tal raske väljavalitud nime ilma sõnadeta mulle selgeks teha – ta ei saanud ju paberile kirjutada või taldrikuga näidata. Just Jasna nime mu beebi tahtiski! Mulle hakkas see kohe meeldima – nii omapärane, aga samas nii sügav ja tähenduslik.

Kui esimest korda tütrele otsa vaatasin, ei olnud kahtlustki, et väljavalitud nimi oli talle kui loodud, vaatamata sellele, et tundus teistele veider ja võõras. Kui Igor meid esimest korda tütrekesega silmitses, küsis ta: «Noh, mis nime sa oled välja mõelnud?»

Algul natuke pelgasin talle öelda, sest teadsin, et talle üldiselt ei meeldi tavatud nimed, aga Jasnaga oli ta kohe nõus ja vormistas selle mõne päeva pärast ka ametlikuks.

Minu teada ei ole vähemalt Tallinnas ühtki teist samanimelist tüdrukut. Jasna tähendab midagi selget ja helget – ehk ka seda, et ta on selgeltnägija. Vaid kahe- või kolmepäevasena vaatas ta inimestele ainiti silma, tekitades nendes ebamugavustunde. Kas temast sama võluv tumedapäine iludus kasvab, kui talle nime andnud filmikangelanna, näitab juba aeg.

Telesaatesse teadlikult ja juhuslikult

Kindlasti mõistavad mind kõik noored emad, kui ütlen, et väikese lapsega päevad läbi kahekesi nelja seina vahel istuda on raske. Igaüks peab ennast vahepeal tuulutama.

Kui minu tütreke sündis, ei raatsinud ma temast hetkekski lahkuda. Igor oli päevad läbi tööl ja saime Jasnaga kenasti kahekesi hakkama, aga aeg-ajalt tahtsid ka vanaema ja vanavanaema pisikesega tegeleda. Ta oli väga hea laps ja leppis hea meelega oma hoidjatega.

Kauaks ma Jasnast muidugi eemal olla ei suutnud ega alguses saanudki. Kui ema või vanaema mind aeg-ajalt kodust välja kupatasid, et ma veidigi puhata saaksin, oli mul vaba aega vaid paar tundi beebi söögikordade vahel. Käisin kas poodides või lihtsalt jalutamas. Tunnike lapsest eemalolekut – ja juba tuli selline igatsus peale, et tõttasin jooksujalu koju tagasi.

Kui tütreke oli paarikuune, olime ühel hommikul emaga just telefonis kokku leppinud, et ta tuleb päeval meile ning mina lähen ja jalutan veidi väljas. Sättisin selleks paariks tunniks kõik vajalikud asjad valmis. Noore ja kogenematu emana olin alati natuke ärevil, kui kas või tunnikeseks välja läksin.

Söötsin parajasti Jasnat, kui ema uksest sisse astus. Beebi jäi juba poole söömise pealt minu kätel magama, nii et vähemalt järgnev tund aega oli muretu. Astusin kapi juurde, et end väljaminekuks riidesse panna. Mul polnud vaja pikalt mõelda: nagu ikka, riietusin puhtalt sisetunde järgi ning võtsin automaatselt riidepuul rippuva kärtspunase kleidi. Suudlesin tütrekest otsaette ja läksin uksest välja. Istusin esimese ettejuhtuva bussi peale ja sõitsin kesklinna poole. Mul polnudki kindlat plaani, kuhu täpselt minna.

Olin juba paar nädalat näinud telekast «Selgeltnägijate tuleproovi» reklaami. Seal kutsuti kõiki üleloomulike võimetega inimesi üles ennast proovile panema ja saates osalema. Enne kui Eesti pealt üldse hakati seda reklaami näitama, olin sama saadet Vene telekanalilt ORT2 mitmel korral vaatama jäänud. See juhtus alati poolkogemata. Mul pole siiani aimu, mis päeval või mis kell see täpselt jooksis. Kui vaatasin üht episoodi, tekkis mul kujutlus sellest, kuidas ma saatest osa võtan, ehkki Venemaale sõita tundus tol hetkel muidugi mõeldamatu.

Kanal 2-st «Selgeltnägijate tuleproovi» reklaami nähes jõudis mulle kohale, et võtted hakkavad toimuma just minu kodulinnas Tallinnas. Kõik oli ühtäkki selge. Ma ei kirjutanud endale kalendrisse katsete kuupäeva ega rääkinud kellelegi suure suuga, et varsti võtan sellest osa. Ma lihtsalt olin ja lasin asjadel minna nii, nagu nad minema pidid.

Mõtlesin bussis sõites saate ja tunde peale, nagu osaleksin selles. Ilm oli suviselt soe ja tuuleiil puhus mulle otse näkku, kui Vabaduse väljaku bussipeatuses maha läksin. Hakkasin automaatselt Astoria ööklubi poole jalutama. Peas keerles mustmiljon mõtet, kuni lõpuks lõi ette see õige.

Just täna oli päev, mil toimusid «Selgeltnägijate tuleproovi» saates osalejate casting’ud. Jalakäijafoorides põlesid rohelised tuled ega kulunud vist minutitki, kui seisin Astoria kuldsete uste ees.

Seisatasin hetkeks, raputasin ennast ning tegelikult teadvustasin alles siis, et katsed toimusid just siin ja praegu. Olin täiesti õigel päeval ja õiges kohas, küll pisut varasel kellaajal. Mõtlesin, et mis seal ikka, kui juba siin olen, võin ma ju sama hästi ka läbi astuda.

Esimene asi, mis Astorias trepist üles sammudes silma hakkas, oli punane värv. Tumepunased kardinad ja toolid, osaliselt isegi seinad ja põrandad – ja mina punases kleidis! Sel momendil ei olnud mul enam kahtlust, et olen sattunud õigesse kohta.

Inimesed sebisid minu ümber, vedasid juhtmeid ja prožektoreid. Keegi ei pannudki minu sisenemist tähele. Seljataga kuulsin aga kedagi küsimas, kas siin toimub «Selgeltnägijate tuleproovi» casting?

Heitsin pilgu üle õla. Seal seisis vanem hallipäine mees, seljas hall ülikond. Eestlaste seas on ta muidugi tuntud, aga mina polnud temast veel midagi kuulnud. Poisid, kes parajasti tehnikaga mehkeldasid, vastasid talle, et koht on küll õige, kuid tulime liiga vara. Neil minevat veel vähemasti pool tundi valgustuse ülesseadmise ja kaamerate paikapanemisega. Nii soovitatigi meil pooleks tunniks kohvikusse minna ja aega parajaks teha.

Astorias oli võtteplats meie tagasipöördumise ajaks valmis ning seal sebisid ringi juba hoopis teised inimesed – produtsendid, saatejuhid ja loomulikult kõik need selgeltnägijad, kes saatesse pürgisid. Meid juhatati kohe edasi väikesesse eesruumi. Järgmises ukseavas ootas meid üks meesterahvas, kes pani kõikide sisenejate nimed kausta kirja, esimesena Veeliksi ning teisena minu. Uksel kõrvuti seistes tunnetasin juba kindlalt, et just nii, külg külje kõrval, hakkamegi koos läbi saate minema.

Edasi juhatati meid suurde saali, kus ootas ees esimene katsumus. Valisin endale sobiva istekoha. Inimesi kogunes veel ja veel, kokku oli osavõtjaid vist isegi viiekümne ringis. Tool minu kõrval oli veel vaba ja mõne aja pärast istus sinna Veeliks.

Esimest saadet juhtis Vahur Kersna. Teda ma nägupidi teadsin. Astorias teda eemalt vaadates tundsin kohe, et ta on väga meeldiv inimene, kuid samas oli temaga raske. Tekkis tunne, et tal on kas mingi mure või lahendamata probleem. Ta vaatas kõiki osavõtjaid sellise pilguga, et mida te siin ikka trikitate. See polnud päris usaldamatus, aga jäi mulje, et tema meelest ei tohiks selliste asjadega naljatada. Võimalik, et ta oli kunagi kokku puutunud küündimatute sensitiividega.

Üllatusena oli esimene katse suhteliselt lihtne. Istusime Astoria suures saalis suletud eesriide taga ning pidime ära arvama, mis või kes on teisel pool kardinat. Kõigile anti kätte puhas paberileht, kuhu pidi võimalikult täpselt kirja panema kõik oma mõtted ja tunded seoses sellega, mis või kes on teisel pool eesriiet.

Ma ei olnud kunagi midagi sellist pidanud tegema, aga enese proovilepanekuks ma siin olingi. Esimene mõte, mis mul kardinat silmitsedes pähe tuli, oli see, et selle taga on elus inimene. Ta liigutab ja on väga tugeva energeetikaga. Kirjutasin paberile, et oletatavasti tegeleb ta aktiivselt professionaalse spordi või tantsuga ning tema jaoks on väga tähtis karjäär. Tõenäoliselt oli see naine, kuid ma polnud päris kindel.

Kirjutasin veel, et seda, mis on kardina taga, saab võrrelda liblika või millegi sarnaselt graatsilisega. Just need tunded ja seosed mind seal istudes saatsid. Kardina taga oodanud baleriin polnud neist niisiis kuigi kaugel.

Meeletult palju andis juurde keskkond, mis mind ümbritses. See mõjus ajule nii, et ma läksin erilisse seisundisse, olin täiesti teises maailmas. Tegelikult on ennustajate juures tavalisi aroome, küünlaid ja kõlisevaid helmeid vaja vaid meeleseisundi loomiseks. Nad viivad inimese transsi ning aju hakkab töötama teisel režiimil. Saatega oli samamoodi.

Muidu tegelesin täiesti tavaliste asjadega. Käisin Prisma supermarketis, lapsega Kadriorus või mere ääres jalutamas, lahendasin materiaalseid probleeme – elasin tavalise inimese elu. Kui keegi oleks mulle kaameraga koju tulnud ja käskinud arvata, mis on teki all peidus, poleks ma sellega arvatavasti hakkama saanud. On hoopis midagi muud, kui lähed tavapärasest elukeskkonnast välja ja tunnetad, et oled sattunud teise maailma.

Ees seisis veel üks katse, millega selgusid saatesse pääsejad. Jällegi ei teadnud ma, mida oma võimetelt oodata. Baleriini tunnetamine kardina taga andis mulle enesekindlust. Mida mul ikka kaotada oli!

Mulle anti ette kolm fotot. Pidin ütlema, milline kolmest fotol olevast mehest on kirjanik, milline kurjategija ja milline kadunud inimene. Selle ülesande sooritasin täielikult sisetunde põhjal. Pildi järgi saab inimese kohta tegelikult väga palju öelda. Teinekord küsib õde minu käest inimeste kohta nõu. Saadab mulle arvuti kaudu pildi ja küsib, kas temaga tasub koostööd teha, kas teda saab usaldada? Siiani pole ma talle halba nõu andnud: minu heakskiidetud laenajad on alati oma võla tasunud ja inimesed, kelle eest olen teda hoiatanud, on tema asemel kedagi teist alt vedanud.

Kolme foto ülesanne oli mulle seega pisut tuttav. Kui kinnitati, et olin kõik kolm täppi pannud, oli tunne ikka väga hea!

Need, kes saadet või reklaami nägid, mäletavad kindlasti algust, kus meie, kõik kümme välja valitud selgeltnägijat, seisime üksteise kõrval poolringis. Veeliks minust vasakul, teisel pool Vladimir. Tema jäi mulle katsetelt just seetõttu meelde, et vahetpidamata kõva häälega rääkis ja nalja viskas. Nende kahe vahel seistes mõtlesin omaette, et see naljamees lendab välja esimesena ja Veeliks jääb konkurentsi viimasena. Mõtted tulid minu pähe, otsekui keegi oleks need kõrva sosistanud. Ja ei mingit üllatust, esimesena lahkuski saatest Vladimir.

Te vist juba aimate, et saatesse pääsemine ei olnud minu jaoks üllatus. Arvatavasti mõtlete ka, et teadsin juba ette, mis juhtuma hakkab. Tunnetasin, et olen Veeliksiga finaalis, kuid kuidas ma sinna jõuan ja mis tegelikult saates toimuma hakkab, ei olnud mul õrna aimugi. Nii ei olnud mul ettekujutust, mida võiks tähendada sõnapaar «nõidade sõda» või et loobun saatest osalemast koguni kaks korda. Ma ei näinud ette kõiki neid raskusi, mis mind ootasid. Teadsin vaid seda, et kui kõik need ületan, võidan selle saate.

Nõidade sõda

Salvestuste alguses ei olnud ma iga päev teiste osalistega ninapidi koos, samuti oli mul üldjuhul ükskõik, kas lähen ülesannet sooritama esimese või viimasena. Kõige tähtsam oli, et kuluks võimalikult vähe aega. Tütar oli sel ajal alles paarikuune, mis tähendas, et teda tuli toita iga paari tunni tagant. Ma ei saanud temast kaua eemal olla. Nii ma siis tulin ja läksin nii kiiresti, kui sain.

Teistega suhtlemiseks mul aega ei jäänudki ja ausalt öeldes hoidusin neist mõneti teadlikult eemale. Seda võiks pildiliselt võrrelda sisenemisega metsa, kus kõik oksad ja puud on täis okkaid, mistõttu püüad tee võimalikult kiiresti ja ohutult läbida. Püüdsin end saate salvestuste ajal ebaolulisse mitte segada.

Meid oli alguses kokku kümme. Kui igaüks kas või natuke kellestki halvasti mõtles, andis see kohe tunda. Kuigi igas järgnevas saates kukkus välja üks osavõtja, muutus õhkkond iga korraga aina pingelisemaks.

Ainuke, kes saatest saatesse samaks jäi, oli saatejuht Urmas Eero Liiv. Ta oli algusest peale huvitatud ja positiivse suhtumisega müstikasse ja maagiasse, pisut imestunud ja väga toetav. Esimeste salvestuste ajal oli ta kergelt ja mänglevalt häälestatud, naljatas kõigiga, isegi Vladimiriga. Minu ja tema vahel valitses vastastikune huvi. Kuna ta uskus kõike toimunut, tundusin mina talle iga saatega aina huvitavamaks muutuvat.

Millalgi võtete alguses juhtus selline naljakas lugu, et nägin Eerot ühel ööl unes. Tavaliselt ei nähta ühtegi inimest unes lihtsalt niisama. Põhjuseks võib olla kas see, et sina mõtled temast või tema sinust või siis lihtsalt kohtute omavahel mõnel teisel tasandil. Internetis on selline venekeelne portaal nagu Odnoklassniki (klassikaaslased), midagi Orkuti sarnast. Seal on mul oma lehekülg ja järgmisel päeval näen ma, kes on minu lehekülge eelmisel päeval vaatamas käinud. Kui ma näen mõnd tuttavat inimest unes, selgub järgmisel päeval tavaliselt, et ta on seal portaalis mu lehekülge külastanud ja minule mõelnud.

Aga Eero ilmus öösel ootamatult mu unenäkku ja kui järgmisel päeval võtetele läksin, tunnistas ta kõigi teiste ees, et oli mind unes näinud. Ma ei hakanud parem ütlema, et minuga juhtus sama: see oleks kõrvalt paistnud tõeliselt võlts.

Mitu korda rääkis Eero, et ta polnud jõudnud veel mõnd mõtet lõpetada, kui mina selle juba valjusti välja ütlesin. Tal oli olnud seda täiesti jube kuulata. Kui ta lõpuks mõistis ja uskuma hakkas, et ma ta mõtteid loen, sulgus ta minu ees, otsustades, et ei mõtle minu juuresolekul mitte millelegi. See tegi olukorra mulle äärmiselt raskeks. Saate edenedes ja keerulisemaks muutudes avaldati talle survet ja süüdistati minu abistamises. Siis ei tahtnud ta mulle anda isegi mõttelisi vihjeid, vaid sulges end minu eest täielikult.

Arvatavasti oli see 11. saade, üks viimastest, kui Eero oli väga halvas tujus. Inimesed spekuleerisid selle üle, kas mul ikka tõesti on võimed või olen ma lihtsalt saatejuhi lemmik.

Olime Raplamaa romulas ja seisime väikebussi vraki juures. Rääkisin kõigest, mis mul selle bussiga seostus. Oli libe ja õnnetus toimus maanteel. Läheduses oli vaid paar maja. Autos oli umbes kümme inimest ning üks neist hukkus. See oli väga keeruline ülesanne, sest tegu oli raske avariiga ja ühtlasi õnnetusega, milles – nagu tajusin – kaotas keegi oma isa. Hiljem selgus, et tegu oli bussiga, milles hukkus näitleja Dajan Ahmet.

Eero seisatas hetkeks ja tundsin, kuidas ta minu suhtes ühtäkki veel negatiivsemaks muutus. Mõistsin, et see tuli survest, mida talle minu pärast avaldati. Aga mina ei olnud ju süüdi! Selleks et veel kord, eeskätt endale tõestada minu suutlikkust, viis ta mind ühtäkki järgmise autovraki juurde. See oli nagu mingi kontroll. Vaatasin talle otsa ega saanud millestki aru. Ma ei suutnud mitte midagi näha ega tunnetada, olin nagu klaasist mulli sees. Seisin seal sõnagi lausumata ligikaudu 15 minutit ja lugesin Eero silmist vaid mõtet, et ta ei usu mind.

Tema energeetika mõjutas mind sedavõrd, et ma ei pääsenud ei tema mõtetesse ega näinud ka midagi muud. Mõni hetk pärast seda, kui kaamerad kinni pandi, tuli ta minu juurde ja ütles, et see oli ju sama Mait Agu auto, mida ma ühest varasemast saatest teadsin. Oleksin puhta loogikaga võinud seda tabada! Olin täielikus šokis ega saanud isegi pärast kaamerate kinnipanemist sõnagi suust.

Hiljem tuli Igor mulle järele ja tundis huvi, kuidas läks. Istusin veel viis minutit täiesti vait, ütlesin, et ei saa täna toimunust kohe üldse aru, ja pöörasin pilgu autoaknast välja.

Eerol on endal väga kõrgelt arenenud intuitsioon, aga sarnaselt mu mehega ei usu ta sellesse. Temal nagu enamikul inimestest on kõigest väga lihtsustatud arusaamad: kas arvas ära või mitte? Kui jah, siis on võimed, kui ei, siis ei ole. Eile arvas ära, täna ei arvanud – tähendab, on mingi pettus. See on väga primitiivne mõtteviis!

Muidugi ei hakanud ma kellelegi ütlema, et Eero oli tol päeval minu suhtes negatiivselt meelestatud ja sellepärast läks mul halvasti. See oleks kõlanud vabanduste otsimisena. Kõik osavõtjad rääkisid pidevalt, et neid miski segab, teatud mõttes oli see ikka eneseõigustus.

Kogu saate püüdsid kõik teistele tühipaljast kadedusest kaikaid kodaratesse loopida. Kõige enam püüti mõjutada füüsilist tervist ja seda kartsin ma kõige rohkem. Olin ju vaid kahekuuse imiku ema, kes toitis last rinnaga! Kõik minu suunas saadetav halb oleks minu tütart veel kordi halvemini mõjutanud. See võiduraha, sada tuhat krooni, polnud ka teab mis suur summa, vaid mõne kuu töötasu. Kui veel arvestada, et me olime pikka aega selle projektiga hõivatud, polnud see üldse märkimisväärne. Ülejäänud osalejad said ka oma osa, nendele oli vaja reklaami ja tähelepanu, järelikult polnud neilgi põhjust pettuda.

Aga just sellest kõigest saigi alguse «nõidade sõda». Kes saadet nägid, taipasid, et enamikul saates osalenud selgeltnägijatest ei olnudki selliseid võimeid, et olulisel moel teisi mõjutada. Iga suurt kadedust tundev inimene suudab midagi korda saata. On ju palju sellised lugusid, kui armuke viib mehe perekonna juurest ära ja endine naine vihkab teda nii väga, et kahjustab nende elu igavesti. Aga sellega tõmbab naine ka enda peale negatiivset energiat ja takistab end tulevikus õnnelikuks saamast. Absoluutselt kõigil inimestel on sellised võimed, tehnokraatilise mõtlemise tõttu on need lihtsalt algelisele tasemele jäänud. Enam-vähem sama kehtis ka saates osalenute kohta.

Maila rääkis, et Hannes oma jüngritega viis läbi suisa satanistlikke rituaale, et teisi osalisi halvata. Nad helistasid talle ja ähvardasid igasuguste hirmsate asjadega. Minu numbrit nad kas ei teadnud või kartsid helistada. Enim püüdsidki teisi rivist välja lüüa Hannes, Teur, Geit ja samuti Inge.

Ümbritsevad inimesed mõjutavad sind paratamatult, olenemata sellest, kas lased neil seda teha või mitte. Lõpupoole oli momente, kui pidin seisma Hannese ja Geiti või Hannese ja Teuri vahel, ning mu pea hakkas meeletult valutama – asi, mida minuga muidu kunagi ei juhtu! Tundsin, kuidas vasaratega mehikesed kordamööda täiest jõust vastu mu pealage kopsisid. Mitu korda pärast sellist situatsiooni jooksin otsejoones õue, hingasin mõne minuti värsket õhku, püüdsin rahuneda ja kõik möödus mõne hetkega.

Juhtus selline kummaline lugu, et läksin enne saadet grimeerija juurde, olles hommikul esimene. Kogu majas ei olnud peale meie mitte ühtegi hinge. Panime isegi toa ukse lukku, sest tundsime kõhedust. Lihtsalt istusime, ootasime ja klatšisime teisi osavõtjaid. Selleks ajaks oli Geit juba kaks või kolm saadet tagasi välja langenud ning me polnud teda pikemat aega näinud. Niisiis istusime seal ja rääkisime millestki, kuid mina tuletasin ikka Geiti meelde. Grimeerija ütles, et mis sest Geitist ikka meenutada, ta on juba saatest väljas ning vaevalt et teda enam näeme. Ma vastasin, et mina küll ei julgeks seda väita. Tunne on selline, et näeme teda üsna pea. Läks mööda vist kümme minutit, kui kostis koputus uksele. Grimeerija lausa võpatas, vaatas mulle küsivate silmade otsa, tegi ukse lahti ja ütles: «Uskumatu». Ukse taga oligi Geit, kes tuli Teuriga kaasa. Teur tuli jälle oma ämbriga ja Geit oli talle saatjaks.

Alguses suhtusin kogu sellesse «nõidade sõtta» rahulikult, kuid rasketel hetkedel muutis pinge olukorra tunduvalt keerulisemaks.

Ma ei kavatsenud kellelegi halba soovida ega kasutada oma võimeid teiste nõrgestamiseks. Ma ei näinud sellel mingisugust mõtet ega tahtnud ka ise haiget saada. Enesekaitseks kujutasin end ette kapslis või fooliumis, kuhu ümbritsejad ligi ei pääse.

Kõige raskemad ülesanded olid seotud õnnetustega. Kui sulle antakse kellegi pilt ja sa elad taas läbi katastroofi, tunned täpselt sama suurt valu. Need mälestused on nagu su isiklikud, need ei kao kuhugi.

Ühel hetkel, kui ees seisis veel üks ülesanne seoses traagilise õnnetusega, tunnetasin, et nüüd mulle aitab. Minu kahekuune tütar vajas mind, pidin temaga arvestama. Otsustasin kõigest lihtsalt loobuda. Mõtlesin mehe avariile ning sellega seondunud läbielamistele. Mul ei olnud niisuguseid lisapingeid vaja. Teadsin, et kui pingutan, siis võidan saate, aga otsustasin ikkagi loobuda.

Ei läinud kaua mööda, kui saate produtsent mulle helistas. Enne saates osalemist olin kirjutanud alla lepingule, mis keelas mul saate ajal intervjuusid anda ja täpsustas veel mõningaid saates osalemise tingimusi, kuid poole pealt loobumisest polnud seal sõnagi. Produtsent käis välja idee, et võiksin ühe katse lihtsalt vahele jätta, aga saates ikkagi osaleda. Mulle meeldis ennast proovile panna ja iga saatega järjest enam tundma õppida. Istusin paar päeva rahulikult kodus, puhkasin ja mõtlesin kõige üle järele. Pärast väikest pausi hakkasin asju hoopis teistmoodi nägema. Positiivsed küljed kaalusid negatiivsed üles ja kuigi sisemiselt oli väga raske, otsustasin veel korra proovida.

Ja ikkagi tekkis saate jooksul veel üks sarnane olukord. Saadet näinutele tuleb vast meelde episood, kus produtsent käis suisa minu ukse taga rääkimas, et ma ümber mõtleksin. See ei olnud näitemäng, ma ei oodanud, et keegi minu järele jookseks. Minu asemel, tundes täpselt sama, oleksite ilmselt käitunud samal moel.

Ülesanne oli taas seotud surmaga. Tean, et see leidis aset metsas, aga kuna ma loobusin osalemast ja televiisorist hiljem sama saadet ei näinud, ei oska ma täpselt öelda, milles see seisnes. Pärast mõnepäevast pausi otsustasin aga uuesti jätkata.

Mida lähemale tuli finaal, seda rohkem hakkasin närveerima, sest taganeda polnud ju kuhugi. Viimases saates rahunesid asjad natuke maha, Eero ei olnud minu suhtes enam nii umbusklik ega vihane. Ta oli ju tegelikult alati teadnud, et olen eriline. Samal ajal ei suutnud ta päris lõpuni uskuda, et kõik võibki niimoodi olla.

Muidugi tahtsin võita, ent olin saatesse juba endast nii palju andnud ja kohutavalt palju energiat kulutanud. Nüüd jäi ainult viimane pingutus.

Filmiti Glehni lossis. Kogu sealne õhkkond oli kummaliselt rahustav, tekkis keskaegses muinasjutus osalemise tunne. Mind ei häirinud ülesannete lahendamisel žürii ega miski muu, ma ei näinudki neid, sest olin täielikult oma maailmas.

Olimegi Veeliksiga kaks viimast allesjäänut. Kõik oli läinud täpselt nii, nagu esimesel korral kohvikus tundmatu vanahärraga kõrvuti istudes olin ette näinud. Seisime žürii ees ja pidime pimesi seletama, kes on selja taga oleval pildil kujutatud inimene. See oli väga uskumatu tunne! Tajusin, et võin sellest inimesest kirjutada kas või mitu raamatut, aga ei teagi kohe, millest alustada. Ja ma ei saanudki aru, et pilt on minust endast, sest see oli esimest korda elus, kui nägin end kõrvalseisjana eemalt. See oli naljakas ja samal ajal ka natuke hirmutav. Oleksin võinud vastata eranditult kõikidele küsimustele, mis mulle selle inimese kohta oleks esitatud, aga tundus võimatu öelda, kes ta on ja miks ma teda nii hästi tunnen.

Finaalis oli veel moment, kui üks žürii liikmetest Koit Pikaro pakkis paberisse karbi kalasilmaga. Eks ikka selleks, et saaksime ära arvata, mis seal paberi sees on. Mul on bioloogiline haridus ja kui hakkasin vastust nuputama, lõi mulle silmade ette Mendelejevi tabeli. Kirjutasin paberile lämmastik ja süsinik ehk siis kude, kuid millegipärast loeti vastus valeks. Muidugi ei saanud ma lihtsalt oletada, et see on kalasilm – selleks oleks mul pidanud olema kas röntgenpilk või haiglane fantaasia.

Viimase saate salvestuse ajal tundsin tugevalt Eero tuge. Ta soovis siiralt mulle võitu: tulgu, mis tuleb, tahaksin, et Nastja võidaks. Ma ei tea, kas ta mäletab finaalipäeva, aga mina tunnetasin teda tol päeval väga hästi. Ta oli südamest rõõmus, kui läks nii, nagu mõlemad soovisime.

Tagantjärele on mul saatest vaid head mälestused. See aitas mind ja minu kummalisena paistvat mõttemaailma lahti mõtestada nii mõnelegi inimesele. Peamine on aga see, et tänu saatele on mul endal rohkem aimu, milleks ma tegelikult võimeline olen. Selle tõttu olen kasvanud tugevamaks.

Võimeid avaldan vaid lähedastele

Minu võimetest teadsid enne «Selgeltnägijate tuleproovi» ainult kõige lähedasemad inimesed: minu pere ja parim sõbranna. Kuna inimesed üldiselt ei mõista ebatavalisi asju, pole ma ennast kunagi avanud. Ilma mingisuguse ettevalmistuseta ja eelteadmisteta kuulajatele on sedasorti asju väga raske seletada: nad võtavad kohe äärmusliku hoiaku ja hakkavad kartma. On ka teine võimalus: inimesed lakkavad ise pingutamast ja kaasa mõtlemast, arvates automaatselt, et nüüd läheb kõik hästi. Mõlemad on väga valed suhtumised.

Ema aimas mu võimeid ilmselt isegi enne mind. Lapsena võtsin ju kõike enesega toimuvat iseenesestmõistetavalt, emal täiskasvanuna oli olemas võrdlusmoment teiste lastega. Teadmata mu võimete ulatust, õppis ta siiski mind usaldama. Olin alles päris väike, kui ta küsis minult nõu ja kuulas alati, mida talle ütlesin.

Koolis püüdsin vältida teiste laste tõrjuvat suhtumist ja olin üsna tagasihoidlik. Sageli seisin vahetunni ajal teiste laste keskel, olles samas ikkagi omaette. Tahtsin olla nagu kõik teised ja nõiamaine poleks selles olukorras kindlasti abiks tulnud.

Minu abikaasa Igor sai esimesest pilgust aru, et olen teistsugune: kummaline, kuid huvitav. Nii mitmelgi korral tutvuse alguses oli ta mõelnud, et ei helista mulle enam iial. Kohtamisele ilmus ta ühe tujuga, kui mina autosse istusin, meeleolu muutus. Selline otsene mõju, teadmine, et temast endast midagi ei olene, hirmutas teda.

Ajapikku ta aga harjus sellega ja uudishimu sai võitu. Sarnaselt «Selgeltnägijate tuleproovi» saatejuhi Eeroga juhtus, et mõnikord jõudis ta vaevalt midagi mõelda, kui mina selle juba välja ütlesin. Siiani võin vabalt Igori mõtteid lugeda või ta lauseid lõpetada. Alles hiljuti kaebas ta naljatades, et kui mina tahaksin teda petta, saaksin seda teha igal juhul, aga temal seda võimalust ei ole. Me oleme tema sõnul ebavõrdses olukorras.

Igor hindab eriti kõrgelt minu ravivõimeid. Kui tal valutab pea või selg ning ta palub mul end aidata, teen seda endastmõistetavalt. Ning kuigi ta oma mõistuseväliseid oskusi ei arenda ja eelistab jääda autode parandamise juurde, käsib ta kõigil, kes temalt nõu küsivad, teha nii, nagu Nastja ütleb.

Minu ülikooliaegse parima sõbranna Oksanaga viis mind kokku saatus ise. Õppisin nüüdses Tallinna Ülikoolis geoökoloogiks. Esimesel kursusel sõitsime kaheks päevaks metsa praktikale. Kõigil kästi kummikud kaasa võtta. Ööl enne praktikale sõitmist nägin unes, et ühel tüdrukul ei ole kummikuid kaasas ja ta oli tulnud tavaliste botastega. Minu unenäos astus see tüdruk järgmisel hetkel minu juurde ja kallistas mind. See oli väga meeldiv tunne – nagu oleksin leidnud kadunud õe või midagi sellist.

Hommikul koridorikapist kummikuid otsides mõtlesin veel, mida see kummaline unenägu tähendada võiks. Kauem ei olnud mul aega sellel teemal mõtiskleda, sest hakkasin juba bussi peale hiljaks jääma.

Praktikale sõitsime tavalise liinibussiga. Minust paar pingirida eespool istus üks tumedate juustega tüdruk nimega Oksana. Ta rääkis enda taga istuvate plikadega ja kõõlus istmeseljatoel. Oksana tundus mulle väga sümpaatne ning mul tekkis tahtmine minna ja temaga tutvust teha. Otsekui tellimuse peale hakkas ta enda taga istuvate sõbrannadega rääkima kummikutest, mille ta oli koju unustanud, ning pärima, ega kellegi pole teist paari kummikuid kaasas. See oligi tüdruk minu unenäost!

Kui kohale jõudsime, ei söandanud ma kohe talle ligi astuda, kuid püüdsin teda kogu jõust endale lähemale saada. See käib nii, et pead teadvustama, et seda teed, lihtsalt tahtma ja uskuma.

Me kogusime õppejõu juhendamisel liblikaid ja lehekesi. Tema ütles taimeliigi, näiteks põdrasambla, ja meie pidime selle metsast üles otsima. Kuidagi juhtus nii, et meie teed Oksanaga kogu aeg ristusid. Küll läksime ühes suunas või jõudsime õppejõu juurde tagasi samal hetkel. Koolimajja, kus ööbisime, jõudsime alles pimedas. Olin just magamiskoti põrandale laiali laotanud, kui kuulsin häält enda selja taga küsivat: «Kas see koht sinu kõrval on vaba? Kas võin oma magamiskoti siia panna?» See oli seesama eriline, kummikuteta tüdruk, kes nüüd minu kõrval seisis ja küsis, et kas ta tohib minu kõrval magada. Muidugi vastasin jaatavalt. Lamasime seal kõrvuti ja hakkasime lobisema. Rääkisime vist terve öö nagu eluaegsed tuttavad, meil oli nii palju ühist. Leidsin temas hingesugulase.

Õppisime tegelikult ülikoolis erinevates rühmades, aga ükskord pidime kodutööna herbaariumi tegema. Oksana lihtsalt helistas mulle ja kutsus Piritale taimi korjama ning pärast seda olemegi tihedalt suhelnud.

Hiljem, kui oleme meie tutvumisest rääkinud, on ta öelnud, et tol esimesel korral tundusin ma talle ebatavalisena. Just see teda minu juures köitiski. Ta tundis sarnaselt minuga soovi sõbruneda, aga julgusest tuli puudu.

Oksana oli tüdrukutest esimene, kellele oma võimetest rääkisin. Ta on väga tundlik inimene. Ükskord jõime minu juures köögis teed. Minu kass hüppas põrandalt aknalauale, sealt edasi tegi rõdul ringi ja kargas jälle aknalauale tagasi. Ta on osav kass ja väga harva juhtub, et ta kuskilt mööda hüppab või käpp vääratab. Oksana keeras äkki pea kassi poole ja ütles, et kass ei hüppa aknalauani välja. Ta tundis seda ette.

Oksana on päikesemärgilt Vähk ja tal on väga tugevalt arenenud intuitsioon. Seega on kogu see nõiavärk tema jaoks iseenesestmõistetav.

Kord läks ta oma poisssõbraga riidu. See oli nende esimene suurem tüli ja see poiss meeldis talle väga. Ta tuli minu juurde ja oli väga endast väljas. Köögilaua taga istudes küsis ta mult paanikas, mida teha. Kell oli juba üheksa õhtul ning mina ütlesin, et rahune maha, istu, räägime juttu. Kella üheteistkümne paiku ta helistab sulle. Oksana ei uskunud mind, sest noormees ei helistanud talle mitte kunagi nii hilja. Kell pool üksteist, kui ikka veel minu köögis lobisesime, noormees helistas ja kõik lõppes hästi.

Pärast «Selgeltnägijate tuleproovi» on muidugi rohkem inimesi, kes on minu võimetest teadlikud. Teinekord on päris väsitav, kui keegi tuleb su juurde ja nõuab, et arva ära, mida ma praegu paremas käes hoian. Aga mis sellest, kahetseda pole midagi.

Miks ma inimesi ei ravi?

Kõigel, mida me elus teeme, on põhjus ja tagajärg. Arste on maailmas iga päevaga aina rohkem, iga päev töötatakse välja mõni uuem ja tõhusam ravim, aga inimesed on järjest haigemad.

Kui inimene elab valesti, karistatakse teda haigusega – see ongi tagajärg. Näiteks astma (aga tegelikult ükskõik milline teine haigus) on inimesele antud selleks, et ta kogemusest midagi õpiks.

Tänapäeva maailmas sünnib kahekümne lapse kohta üks täiesti terve laps. See näib normaalne, kuigi on tegelikult jube. Haigus ei ole normaalne seisund.

Kui ma praeguses olukorras inimesi raviksin, ei tooks see kasu ei nendele ega mulle. Võtan paar-kolmsada krooni ja teen teid terveks? Ei, aitäh, nii ei lähe! See oleks lihtsalt energia raiskamine. Võttes inimeselt häda, mille kaudu õppida ja areneda, teen raskemaks nii tema kui ka enda elu.

Inimesed käivad ravitsejate juures sageli tulemusteta. Mingiks ajaks haigus ehk taandubki, aga siis lööb kas veel hullemini välja või saadetakse neile lausa midagi ravimatut. See tuleb sellest, et inimene ei otsi kunagi põhjust endast.

Kui ma inimesele ütlen, miks ta tegelikult haige on, ta enamjaolt mind ei kuula. Lähedased saavad aru ja usuvad minusse, kuid isegi nemad ei talita alati vastavalt. Hakata inimesi ümber kasvatama, nende kangekaelsuse või teinekord lausa rumalusega võitlema on tulutu ettevõtmine. Emaga oleme vahel seetõttu tülligi läinud.

Inimesed kirjutavad mulle palvega: aita suitsetamist maha jätta! Minu vastus on lihtne: «Jäta maha!» Kui sa ise seda ei taha, ei saa mitte keegi sind sundida. Nastjal ei ole võlukepikest, millega viibutada ja asju joonde ajada. Otsus tuleb teha ise. Tean seda oma mehe pealt, kellega oleme tuttavad kümme aastat ning kes alles hiljuti suitsetamise maha jättis. Mina ei saanud sinna mitte midagi parata.

Igor palub vahel abi selja- või peavalu vastu ning ma aitan teda. Mõne aja pärast tuleb peavalu aga tagasi, mis on loomulik, kui ta kaksteist tundi arvuti taga istub ja kuvarit vahib. Inimesed ei mõista isegi selliseid lihtsaid asju – oleks ju võimalik ennast ise hoida, aga seda ei tehta.

Praegu saan aidata oma lähedasi ja häid sõpru, tehes seda eemalt. Nad ise ei pea sellest isegi teadma, nii on mulle lihtsam. Olgu tegu raske eksami või keerulise olukorraga tööl, suunan neile oma positiivse energia, et kõik läheks hästi.

Tunnen, et just välismaailma pragmaatiline mõju takistab mul oma võimeid arendada, unustan teinekord, et mul pole vaja asjade üle nii palju mõelda, kõik tuleb iseenesest.

Kahju, et mul pole kedagi lähedast, kellelt saaksin küsida nõu ja arutada kõike endaga toimuvat. Seetõttu arendan ennast ise, lugedes raamatuid ja võttes kuulda kaitseinglite märke. Tasapisi muutub suhtlus nendega järjest ladusamaks.

Inglitest on palju abi isegi pisiasjades. Kui ma tean, et mul on vaja musta toppi, kujutan endale ette, milline see võiks olla. Järgmisel hetkel juba tean, millisest poest selle leian. Lähen oma sisetunde järgi poodi – ja täpselt minu kujutlusis nähtud topp seal ripubki.

Käisime emaga hiljuti poes, tal oli vaja lühikesi pükse. Terve aasta oli ta neid õigeid otsinud, kuid polnud leidnud. Kõigepealt astusime sisse Ivo Nikkolo poodi, kus me muidu kunagi ei käi. Esimene asi, mida ema seal nägi, olid täpselt sellised hallid lühikesed püksid, nagu ta oli tahtnud. Kuna kestis allahindlus, sai ta need ainult paarisaja krooni eest.

Ema ja õde käivadki ainult minuga šoppamas, see on kõige kasulikum. Püüan lihtsalt kinni asjade leidmiseks õige laine. Mida vähem selle üle mõtiskleda, seda kindlam on, et vajalik ese jääb lihtsalt teele ette.

Aastatega olen õppinud usaldama enda sisetunnet ja see pole mind siiani alt vedanud. Teiste ravimise asemel keskendun praegu enda võimete tundmaõppimisele.

Ma ei kujuta ettegi, millised võivad olla minu tegude tagajärjed. Arvan, et see on võrreldav arstitudengiga, kes alles omandab esimesel kursusel algteadmisi ega peaks asuma inimesi ravima. Minu võimed on hakanud arenema just viimase kolme aasta jooksul. Ma tahan veel täiustuda ja võib-olla hiljem, olles ise piisavalt tugev, saan aidata ka võõraid.

Liitu Nastja uudiskirjaga

Saadame sulle infot Nastja uutest raamatutest ja anname teada kohtumisõhtutest.